Vaimse tervise lugu: see, mida sa ei teadnud

Saame tuttavaks, mina olen Silver. Ma sündisin ja kasvasin üles Jõgeval. Spordiga ma tegeleda ei viitsinud, aga üks ala, mida fännan nii kaua, kui elu üldse mäletan – F1. Mind kõnetab väga muusika, sellepärast õppisin kitarri mängima. Oskan väga hästi süüa teha ja täna päeval pean sügavalt lugu treeningust ja enesearengust.

Minus on külgi, mida paljud ei tea. Olen ülimalt tundlik, võtan asju liiga isiklikult ning kergesti südamesse. Perfektsionist olen ja see on mind elus väga palju tagasi hoidnud, sest keskendun sageli millelegi, mis tegelikult üldse oluline pole. Jällegi kontrasti lisab mu impulsiivus ehk teinekord tegutsen enne, kui üldse mõelda olen jõudnud.

Mu elus on väga palju head, aga ma olen pidanud korduvalt seisma silmitsi raskustega. Ühes laulus ütles, et rasked hetked on nagu tätoveeringud, mida võib uhkusega kanda, kuna nad hoiavad meeles, et kõigest on võimalik välja tulla.

Üles kasvamine & lapsepõlv

Lapsepõlves toimus minu ümber palju. Peretülid, rahaline nappus ja sellest tulenevaltk ka piiratud võimalused. Mäletan üht isa sõpra kellele ma ei meeldinud. Vahet ei ole, mis ma tegin või mis ma ei teinud, alati oli kõik halvasti. See on ilmselt seotud ka mu vaimse tervise halvenemisega ja sellega, et prooviksin iga hinna eest kõigile meeldida, kuna ma ei tunne end kunagi piisavana.

Pealegi, kogu aeg juhtus midagi. Üks jama teise otsa ja ma ei teadnud kunagi, milleks valmis olla. See vast ongi minust teinud inimese, kes on alati millekski valmis. See on nagu supervõime – panna kogu aeg kõike tähele. Veider mõelda, et tegelikult ma suudangi tunda kõige pisemaidki muutusi nii enda ümber kui ka enda sees. Näiteks lähen ruumi sisse, kus on toimunud konflikt, kohe on aru saada, et midagi on paigast ära.

Iseloomult olen ma ülimalt hooliv, lahke ja armastav. Tean omastkäest, mida tähendab tunda valu. Mida tähendab, kui keegi ei mõista sind. Või just mõistab, aga hukka, sellepärast et soovid erineda ja tegutseda enda äranägemise järgi.

Kõigile raskustele vaatamata, on mind samuti armastatud. Nii oma vanemate kui ka vanavanemate poolt. Ma tean, et minu ema on teinud kõike, et mul oleks hea, isegi siis kui tal endal oli raske. Kõige lihtsamad asjad, et oleks kõht täis, riided seljas ja kodu kuhu oled alati teretulnud.

Kodune olukord vanemate vahel lõppes siiski lahutusega. See mõjus minule ilmselt kõige laastavamalt, sest järsku oli isa minu elust kadunud. Ja sellega ma pole kuni tänaseni suutnud päris 100% rahu teha.

Aga ma tean, et minu vanemad hoolisid minust, nad armastasid mind. Nad tegutsesid lihtsalt nende teadmiste järgi, mis neil siis olemas olid. Klassikaline “eestlane”, hoitakse kõike enda sees, kuni enam ei jaksa ja siis tuleb kõik lihtslalt üles.

Ma olen ennast alati teistsugusena tundnud

Lihtsalt üks sisemine tunne, et ma ei ole päris selline nagu on kõik minu ümber vaid minus on midagi teistmoodi.

• Ma tunnen ja panen absoluutselt kõike tähele.
• Mul on pea 24/7 mõtteid täis.
• Ma muretsen palju.

Koolis

Ma tahan kõike enda moodi teha. Mul on lihtsalt mingi vajadus lisada enda isiklik touch. Jällegi, kui ma proovisingi asju enda moodi teha, sain ma selle pihta kriitikat, mis pani mind tihti end halvasti tundma. “Miks sa pead nii tegema?”, “Ära nii tee, tee hoopis nii!”, “Mis sul viga on, Silver?”

Kõige rohkem oli seda koolis. Viiendast klassist alates olin paras pätt. Päevikus ja hiljem e-koolis ilutsesid märkused ja kehvad hinded. Üsna tihti sain kommentaare õpetajatelt, et minust ei saa kunagi asja.

Ma jätsin asjad kogu aeg viimasele minutile, sest milleks pingutada, kui tulemus on alati sama? Viimase minuti võlu oli muidugi selles, et siis tuli meeletu motivatsioon ja asjad said lihtsalt tehtud. Aga suvetööle jäin ma ikka.

Jällegi, mul oli õppeaineid, mis mind väga huvitasid. Näiteks keemia ja ajalugu, eriti sellepärast, et need olid põnevad ja need õpetajad olid veidikene teistsugusemad. Nad tekitasid tunde, kus neid ennast ka huvitas, seda mida nad teevad. Ajalooga oli veider fenomen, et käisin isegi olümpiaadil. Mõnusad äärmused, kus ühelt poolt tunne, et ei saa paljus hakkama. Teisalt tulevad teatud asjad väga hästi välja.

Teismelisena

Lõpuks ma kuulusin kuskile. Rock n’ roll, skatepark, ägedad inimesed ümberringi, suitsetamine & alkohol. Mentide eest ära jooksmised, vahele jäämised ka muidugi. 9 väärteomenetlust vist oli kokku. Sealt see “Fuck the system” suhtumine aina enam kasvas.

See päev, kui ma esimest korda Nirvana – Smells like teen spiritit kuulasin, teadsin et ma pean midagi sarnast tegema. Meeletu huvi järsku muusika vastu ja ei läinud kaua, kui mul endalgi kitarr näpus oli.

Kas ma oma järgmist sünnipäeva näen?

Kuskil minu sees oli veel midagi tekkimas. Kahtlased mõtted. Õigemini küsimused: “Kas ma enda järgmist sünnipäeva üldse näen?”. Või selline tunne, et ma ei ela väga kaua.

Kõik oli pisut melanhoolse maiguga. Tulevikuplaane ei osanud ma teha, sest ma ei teadnud, kes ma üldse olen ja kelleks ma saada tahan. Tundus võimatu valikuna, sest nii kui üht valida “Äkki kuskil on midagi paremat?”. Kadedaks ajas, kui kohtasin kedagi, kellel kõik valmis mõeldud ja plaan paigas, kuidas eluga edasi minna.

Mind visati koolist välja

Eriti eksinud ja läbikukkunud tunne oli siis. Pidin tööle minema, aga nähes töövestlusel, mida tähendab ilma keskhariduseta lihttöö, oli see piisav motivaator, et ennast kokku võtta ja uuesti proovida.

Ma ei tea siiani päris täpselt, kuidas see mul õnnestus, ma võtsingi ennast kokku.

Aitäh Taisto, sina olid ainuke inimene sellel ajal, kes ei vaadanud minu tulemusi vaid suutsid näha seda inimest, kes oli nende “1” ja “2” hinnete taga, minusse uskusid, mulle võimaluse andsid ja panid mind samuti endasse uskuma!

Ilmselt tänu sinule olen ma ennast ka hilisemas elus suutnud kõige sügavamatest aukudest välja tulla.

Töötamine

Karjääriga on mul omaette muster. Alguses on kõik ülimalt vinge ja põnev. Mingil hetkel tekib sellest harjumuspärane rutiin ja ma järsku ei oska enam ennast juhtida. Hakkan endas kahtlema. Mõtlen, et see ei ole ikka minu jaoks.

Tekib tüdimus, hakkan otsima vigu ja probleeme sealt, kus neid ei ole. Tahan käega lüüa, otsida uut ja paremat. Kusagil mujal on taevas alati sinisem ja rohi rohelisem. See iseloomustab minu paigalpüsimatust vägagi hästi. Vahetasin pidevalt töökohti.

Ka läbipõlemine ei olnud võõras. Lihtsalt ma ei osanud seda teadvustada. Ma olin täiesti kindel, et asi ei ole minus vaid milleski muus. Lihtne oli näpuga näidata.

Kusjuures, hilisemas elus, kui kõik hästi oli, kohtusin matkal ühe ägeda inimesega – Priiduga. Tema ütles hästi: “Kui näitad näpuga kellegi või millegi pihta, näitavad sinu enda kolm sõrme sinu suunas tagasi.”

Sex, drugs & rock n’ roll

Peatükk minu elust, kus mul ei olnud teadmisi, et teistmoodi on võimalik. Tegin nii nagu tehti minu ümber. Lihtsama vastupanu teed minemine. Ülikiire dopamiin & serotoniin, mis on tegelikkuses on ülimalt kõrge intressiga kiirlaen. Aga vahet ei ole ju, sest korraks on tunne hea ning see ongi põhiline.

Hea oli mitte tunda, rahu & vaikus peas. Siiski see oli nagu lumepall, mis vaikselt veeres ning aina kasvama hakkas. Sain sellest alles siis aru, kui oli pigem hilja.

Alkohol

Kui tuju halb, siis tuleb midagi teha, et see paremaks läheks. Minu esimene valik stressi ja pingeid maandada oli alkoholiga. Vaimse tervise termin oli minu jaoks täiesti võõras ja nnõnda ma proovisin kõike alla suruda ja mitte tunda, sest kõike oli niigi liiga palju.

Depressioon oli minu jaoks lihtsalt sõnakõlks. Ärevust ma tundsin küll, aga ma ei osanud seda teadvustada, et see mu elu segab. Ma mäletan oma esimest ööklubis käiku. Nii kui uksest sisse sain, ma tahtsin sealt minema. Mul oli tunne, et kõik vaatavad mind. Näevad minu sisse ja arvavad, et ma olen imelik.

Taas oli minu parim “abimees” alkohol, mis tõmbas enesekindluse üles ja jutu jooksma.

Ained

Kui ma oma elu esimese ecstasy tableti õllega alla loputasin, hakkas ülemisel korrusel korralikult ketrama. Õrn närvilisus, samas kerge elevus. Mis nüüd saama hakkab? Kas see on hea? Panin veelgi rohkem kõike tähele, kuniks midagi uut ja enneolematut uihtus minust üle nagu soe armastuse laine. Kõik jäi vaikseks. Olin vaid mina ja armastus.

See oli päris võimas tunne ja aitas mul näha, kui karm ma olen enda vastu olnud. Kui palju on minu sees head ja kui paljuks ma olen tegelikult võimeline. Aga…

See ei jäänud esimeseks ega ainsaks korraks. Sellest sai totaalne enesehävitamise teekond. Peagi lisandusid sinna juurde teised kategooriad: speed, kokaiin hiljem ka psühhedeelsete ainetega eksperimenteerimised.

Kahjustuste taustal oli see ebareaalselt vinge ja seiklusi täis aeg, sellest juba räägin lähemalt oma raamatus. Kuid ikkagi! Igal asjal on oma hind. Minu mõtlematu impulsiivne käitumine, suutmatus hinnata kahjusid ja liigne tarvitamine. Mul ei olnud vähimat aimugi, kui palju see mind pikemas aja perspektiivis lõhkuda võib, eriti vaimselt.

Peagi pidin ma seda hinda ka kinni maksma hakkama.

Kass peal

Esimest korda katsetasin aineid kusagil 2015. aastal, kui olin kaitseväest linnaloale saanud. Peale ajateenistust, kui tulin tagasi n-ö tavalise elu juurde, oli kõik kordades kättesaadavam ja rohkem ahvatlevam. Aga need olid minu enda valikud. Keegi ei sundinud mind, ega surunud seda vägisi peale.

Esimene kass. Tühjus, apaatsus, mitte miski ei huvita, kõik on lihtsalt halb, mõttetu. Tekkisid kahtlused, ärevus ja muremõtted: “Kas see ongi depressioon, millest räägitakse?”.

Et üheks nädalavahetuseks oleks korra kuninga tunne, siis järgnevad päevad, hiljem isegi nädalad, on selline tunne nagu oleks rongi alla jäänud.

Keha ja mõistus annavad ilmselgeid märke, et see pole okei tegevus. Kui enesetunne paranes, siis kõik “halb” ununes ning jätkasin täie rauaga edasi.

Ma tegin nii lolle otsuseid…

Pidutsemine, eriti koos ainetega, on üsna kallis lõbu. Nii ma tegingi enda esimese väikelaenu taotluse. VÄIKELAEN PIDUTSEMISEKS?! Enda peas ma põhjendasin seda kulu muidugi “muu vajaliku” tarbeks, millest ülejäänud läks kas ninast sisse või kõrist alla.

Ma käisin muidugi tööl, mul olid muud kohustused ja arved tasuda. Minu peas olevad kalkulatsioonid aga suutsid väikelaenu kuumakse ilusti ära põhjendada. Kuniks sai neid paar tükki veel võetud. Kui ma oleks veel kiirlaene otsa võtnud… Ilmselt ma neid ridu siin kirjutamas ei oleks.

Vaimse tervise halvenemine

Kätes hakkab surisema. Nägemine läheb jube teravaks – 4K ULTRA HD. Kuulmine muutub üli tundlikkuks. Süda hakkab kiiremini peksma. Mõtted enam ei haaku korralikult. Meeletu ohutunne, nagu nüüd hakkaks kõige hullem juhutma ja siis…

See möödub.

Need olid ilmselt kõige suuremad märguanded: “Silver, võta kokku ennast, see ei ole normaalne, su elustiil mõjutab su tervist.”

Reservõppekogunemine & reaalsustaju

Jõhkralt kuum maikuu. Olime jaoga terve päev metsas ja soodes täies varsutsuses ringi liikunud. Ülesanne, mis pidi kestma kõigest mõni tund, oli kestnud nüüdseks öötundideni välja. Kõik oli otsas, vesi, söök ja hea et suitsugi veel alles oli.

Liikusime pimedas mööda tihedat metsa üksteise järel rivis. Vaatan, et eesoleval tüübil hakkab järjest varustus maha pudenema. Kukub relv, kukub kiiver ja rakmed. Ütlen: “Ou, sul kukuvad asjad maha”. Niipea, kui seda ütlesin, olid kõik asjad tal seljas tagasi.

“Kas ma just nägin hallutsinatsioone?”. Ja siis see hakkas. Kätes, jalgades tekib vibra. Süda hakkab peksma. Pilt muutub jube teravaks ja on tunne nagu elu liigub nõksa kiiremini.

Nüüd ma olin tõsiselt mures, midagi on mu tervisega tõesti toimumas, kuid taaskord see läks üle.

F1 & “Ma hakkan surema?”

Meeletult paha olla, pohmell. Vaatan vormelit ja joon parasjagu oma teist kohvi. Veidi hakkab parem, aga olemine ei ole üldse kiita. Äkitsi käib mu peas elektriline surisev jõnks läbi.

Kõik tuli nüüd hulga kiiremini. Käed & jalad hakkasid surisema, süda pekslema, tunnen et nüüd ongi viimane hetk ja hakkan surema. Ei hoopis hulluks minema! Tasakaalu on keeruline leida. Meeletu ohutunne, tahaks ära põgeneda, aga kuskile ei ole minna, täielik meeltesegadus.

Kas ma kutsun endale kiirabi? Ei, ma ei saa, sest äkki nad avastavad mu vereringest midagi. Mida ma teen? Helistan sõbrale: “Kuule mul on väga halvasti, saad sa mulle järgi tulla?” Esimene peatus pood, et midagi alkohoolset sisse saada.

Mitte midagi ei lähe paremaks. See ei lähe üle. Sisemine paanika tõstab veelgi rohkem pead. Ma ei saa keskenduda. Ma ei saa oma mõtetest aru. Pilk ei püsi paigal. Kui kõike oli enne liiga palju, siis nüüd ei ole mul võimalik enam mitte midagi taluda.

“Ma ei julge üksi olla, samas inimeste keskel on nii meeletult kurnav olla. Hirm, meeletu hirm, et nüüd võingi päriselt ära surra, mul ei ole mingit tulevikku enam. Kõik jääb tegemata. Ma ei näe enam kedagi. Mul on midagi peas katki, midagi on valesti. Kuidas ma tööle üldse lähen?”

Hirm magada

Ma ei julgenud uinuda. Jätsin mingisugusegi turvatunde saamiseks enda korteriukse vahele tikutoosi, lihtsalt et see lukku ei läheks, sest juhul kui ma peaksingi unepealt ära surema, siis vähemalt keegi leiab minu laiba üles.Kui suutsingi uinuda, siis üles ärgates oli kõik endistviisi. Muidugi ma olin tänulik, selle osas, et ma üldse järgmist päeva nägin.

Töövõime halvenemine

Siiski mul olid kohustused. Pidin ju tööl edasi käima. Suutsin kontorisse kohale minna, aga endaga hakkama saamine oli seal kordades keerulisem. Minu kilavad silmad ja tühi pilk. Nii mõnegi kollegi silmsidest võis välja lugeda küsimuse: “Kas midagi on juhtunud?”

Vaimse tervisega ja võimekusega oli ikka päris pahasti. Ma ei saanud keskenduda. Kui tegin müügikõnesid, jooksis mu mõte keset lauseid kokku. Katsusin konstantselt oma pulssi, et veenduda kas mu süda üldse lööb. Tahtsin lihtsalt minema, kuskile turvalisse pessa. Paradoks, sest nii pea, kui olingi üksi, kerkisid taas esile lömastavad hirmud.

Palvetamine kõrgemate jõudude poole

Enne magama jäämist ma palvetasin kõrgemate jõudude poole. Palusin, et hommikul oleks kõik taas endine. Irooniline, sest ma ei ole usklik inimene. Nii pea, kui jääd ilma millestki, mis on kõige kallim, siis oled nõus ükskõik millist hinda maksma, et see tagasi saada.

Hommikuti silmi avades oligi kõik endine, endiselt halb.

Enam ei olnud muud varianti. Pidin tegema seda, mida olin liiga kaua edasi lükanud – küsida lõpuks esimest korda elus päriselt abi.

Numbrit valides, et oma perearstile helistada, mu süda jälle peksis, sest mul oli häbi. Häbi, et ma selline olen, et ma ei saa endaga hakkama. Süütunne, et üldse abi vajan. Samuti meeletu hirm, et äkki mul ongi midagi tõsist viga. Vähk näiteks ja ma surengi ära päriselt.

2018: Esimene samm parema vaimse tervise suunal – Psühhiaater

Meeleoluhindamise test ja pisut rääkimist, mis üldse toimub. Ega ma ei julgenud 100% aus olla. Ilustasin oma olukorda, sest ma kartsin. Et äkki saavad sellest teised teada. Et äkki mõistetakse hukka. Häbi oli samuti.

Minu üldine elustiil, kõik kokkupuuted alkoholi ja mõnuainetega said väga tagasihoidlikut edasi antud. Lihtsalt on halb, ei saa keskenduda, hirm, ärevus ja masendus.

Esmadiagnoos & taipamine

Depressioon & generaliseerunud ärevushäire. Teatudsorti kergendus, kuid samas tekitas see palju küsimusi juurde. Mis mõttes, minul? Täiesti mõistmatu seisund minu jaoks. Sest ma ei ole ju kurb. Samas ma ei ole ka ju ärev. Mul on lihtsalt halb, aga igalt poolt.

Siis hakkas vaikselt kohale jõudma, et kõik need varasemad “ehmatused”, mis möödusid, ei olnudki “ehmatused” vaid olid kas:

• Paanikahoog
• Ärevushoog
• Derealisatsioon
• Depersonalisatsioon
• Brain zaps

Kõik ongi peas kinni, eriti vaimse tervise osas

Südamerahuks mulle ainult diagnoosist ei piisanud. Sest endiselt oli hirm, et minu tervisega on midagi viga. Vaja oli teha kõikvõimalikud testid ning käia läbi kõik arstid. Teha vereproovid, röntgenid ja ultrahelid, aga tulemuseks – kõik on normaalne ja korras.

“Okei väga hea, tervisega on kõik korras, ma ei olegi suutnud seda täielikult ära hävitada, milline kergendus tõepoolest, but i still feel like shit.” Mul on midagi viga, mis on halvanud terve mu keha ja minu hinge, aga seda ei ole võimalik ühes kindlas kohas määratleda vaid see on igal pool korraga.

“Äkki antidepressandid teevad zombieks?”

Psühholoog, psühhiaater ja antidepressandid – teraapia on nagu jumala õnnistus ja tundub, et kõik liigub vaimse tervise teekonnal vaikselt ülesmäge. Ravimitega seoses olid kahetised tunded, kuna olen nende kohta kuulnud palju legende, kuidas need teevad tuimaks, apaatseks või isegi zombieks. Mul ei olnud midagi kaotada, ainult võita.

Ootasin teatud “kicki” nende poolt. Võtad esimese tableti alla ja siis mõju tuleb kohe järgi. Mõju pigem hägustub peale. Lihtsalt üks ajahetk tajud, et võibolla tõesti on parem.

Siiski esimeste antidepressantide, Fluanxoli mõju, mulle väga ei meeldinud. Tegi uimaseks, tahaks ainult lamada & magada. Mõtteid on nagu tuhandeid, aga samal ajal pole võimalik ühestki kinni haarata.

Positiivne mõju oli muidugi selle poolest, et ära jäid paanikahood & ärevushood, mis mõjusid mulle kõige laastavamalt ja mille pärast ma olin hirmul oma elu pärast. Ma sain vaikselt tegutsema hakata ning elust vaikselt osa võtta. Mind saatis muidugi kurbus, sest ma polnud enam see, kes ma olin enne.

Ma pean ennast korda saama

Suurim mure ärevuse tõttu oli südme pärast, mida kogu aeg iga natukese aja tagant üritasin jälgida. Kas läbi nutiseadme või siis lihtsalt pulssi katsudes. Täna tean öelda, et see on täiesti mõttetu tegevus. Kui süda ei löö, pole mul nii ehk naa võimalust enam selles veenduda ja see toob teatud meelerahu.

Psühholoogi vastuvõttudel sain asjalikke tehnikaid ja tööriistu, et küsida endalt õigeid küsimusi.

Ma olin tubli, tegin tööd iseendaga ja lootsin, et iga päev läheb midagi paremaks. Tegelikult läkski. Poole aastaga sain ma päris heasse kohta endaga. Sain hakata uuesti tööl käia ja elust taas osa võtma hakata.

2018 aasta novembriks oli okei olla. Digiloos seisis “Näha on vaimse tervise stabiliseerumist” ja haigusjuht lõpetati.

Vana arm ei roosteta

Ma olin nõus oma hinge maha müüma, et oma tervis tagasi saada. Seisundi paranedes, hakkasin ma endale katteta ja ebarealistlikke lubadusi andma. “Ma ei joo enam mitte kunagi” või mu isiklik lemmik “Ma ei tee enam mitte kunagi ühtegi mõnuainet”.

Mida üldse tähendab “mitte kunagi”? Kas see kestab nii kaua, kui ma üldse elus olen? Või kestab see nii kaua, kui eksisteerib planeet maa?

Parema enesetundega ohutunne aina kahanes. Lubasin lihtsalt endale mõned õlled aeg ajalt, kuid mingil hetkel sai sellest taas täies mahus pidutsemine. Ka mõnuained kauaks menüüst eemale ei jäänud.

Vaimse tervise osas lammutasin kõik maatasa, mida olin uuesti üles ehitama hakanud. Uued tehnikad ja tööriistad olid nagu kauge minevik. Iga emotsionaalne ebamugavus või väljakutse, hakkasin taas nende eest põgenema läbi tuimestamise. .

2019: Vaimse tervise halvenemine, tagasilangus & teine taastumine

Jälle tagasi seal, kus kohast välja proovisin ronima hakata. Ärevushood, paanikahood, surma mõtted ja hirm oma tervise pärast. Hakkasin üles kirjutama enda mõtteid, et kuidagi kontrolli haarata, kuid lõpuks ei aidanud sellestki.

Tagasi psühhiaatri juures, tagasi psühholoogi juures. Kõigil küsimus “Mis siis juhtus nüüd?”. Alla andsin, langesin vanadesse mustritesse tagasi. Võib isegi öelda, et minu lootused olidki ainult ravimite ja arstide peal, sest nendega koostöös suutsin ma olla õigel teel. Iseseisvalt toimetades, aga tulemus hoopis vastupidine. Tagasi oma vanade harjumuste juures.

Nõiaring sisuliselt. Alkohol töötas ülimalt hästi, et kõike tuimestada. Aga see kestis ainult nii kaua, kuniks see süsteemis sees oli.

Kaineks saades oli taas õudne. Kõik, mis tammi taga kinni oli, pääses taas valla. rohkem. Päris keeruline pidama saada.

Ei läinud paremaks, ei läinud ka hullemaks. Lihtsalt üks vindumine ilma suurema eesmärgita.

Sain kõigest osa võtta, elada täitsa, aga eemalt nagu vaataks kellegi elust filmi, kus elul eriti suuremat pointi enam pole ja lootus hakkab vaikselt kaduma.

2020: Kolmanda tagasilanguse algus

Pandeemia pani päris tugeva hoobi üldisele seisundile. Lihtsalt olla ilma tegevuseta, on vaimse tervise kontekstis hukatus. Aga tegevus just oligi see, mis kõike alla aitas suruda. Kõik halb hakkas taas pinnale tulema ning alkohol tundus aina enam ahvatlevam.

Käisin edasi muidugi teraapias, võtsin edasi ka ravimeid + alkohol. “Pole üldse hea kombinatsioon ja oodata sealt paranemise tulemust. “Parim kombinatsioon”, et taastumine oleks ülimalt edukas (sarkasm).

Aasta lõpus puudus mul absoluutselt igasugune huvi enda vaimse tervise ning füüsilise tervise eest hoolt kanda. Tundus, et mitte midagi lihtsalt ei tööta. Samal ajal on tunne, et “Ah, mis ma ikka proovin, nagunii läheb mingi hetk allamäge tagasi.”

Ma jõin põhimõtteliselt iga päev. Aina enam tegin seda ka üksinda. Oligi vaikselt selline tunne, et ei taha kedagi näha, ei taha enam kellegagi suhelda. Las lihtsalt olla mina, minu masendus ja mu parim sõber pudelis.

2021: RESTART

Pilt tuleb ette, aga hästi uduselt. Olen kodus ja laman elutoa põrandal. Täielik black out eelmisest ööst. Minu kõrval on tabletipurk. Ihu läks külmaks ja kõhe hakkas, sest sain aru, mida olin teha proovinud.

Nüüd mõistsin, kui sügaval augus ma olen – see ongi põhi.

Tundub, et mu palvetele vastati. See on ju ilmselge, miks midagi paremaks ei läinud. Kõik oligi taas endine, ümbritsev keskkond ja inimesed. Ainsateks muutusteks töökohtade vahetamine, proovinud teadlikumaks saada oma diagnoosist ja see, et võtan antidepressante.

Aga ma tahan elada, ma ei taha enam kannatada ja midagi peab muutuma. Kes muutuma peab, olen mina ise, sest mitte keegi teine ei saa seda minu eest. Mitte keegi teine ei saa mind august välja tõmmata, kui ma ise kätt ei ulata ja abi vastu ei võta.

Seega valik oli äärmiselt lihtne. Kas jätkata sama moodi edasi ja õnnestuda oma katses mitte midagi tunda. Või… Proovida muutuda.

Ma kaalusin 106kg ja olin oma elu kõige kehvemas füüsilises vormis. Vaimse tervise puhul, pole mõtet isegi midagi mainida. Et midagi muutuks, seisin silmitsi oma suurima väljaktusega – olla kõigepealt 24h kaine.

Minu esimene kaine päev

Kerge see ei olnud. Kõik mida olin alla surunud, tuli taas pinnale, seekord kordades intensiivsemalt. Palju kahetsust, rohkelt masendust ja enesehaletsust. Põgenemine polnud enam variant ja kõik ebameeldivad tunded tuleb läbi tunda.

Mul olid võõrutusnähud. “Janu” ehk tung millegi alkohoolse järgi. Midagi ei püsinud sees, sest iiveldama ajas. Peas olid sundmõtted, mida saatsid värinad, külma- ja kuuma hood.

Aga ma teadsin, et ma ei saa juua, sest muidu kõik kordub.

Et mitte juua, pidin kuidagi tegevuses püsima. Valisin ühe, mis oli piisavalt jõukohane, sõltumata enesetundest, sõltumata ilmast ja mis on samal ajal ka piisavalt lihtne, et mul ei ole võimalik seda tegemata jätta.

Ma viisin ennast jalutama. Kordades parem lahendus, kui lihtsalt toas vedeleda, oodata ja masetseda. Liikumisest kasvaski välja minu esimene uus ja hea harjumus, mida hakkasin tegema igapäevaselt. Kui vähegi võimalik, läksin jala. Mõne nädala möödudes oli vaimse tervise juures positiivset muutust silmaga näha.

Kõik ongi peas kinni, päriselt

Vaimse tervisega seonduvad hirmud, olid teinud mind kellekski teiseks. Ma kartsin ärevust. Intensiivsed tunded nagu paanikahoog või ärevushoog viisid mind hirmu tõttu veendumuseni, et igasugune füüsiline tegevus on minu jaoks ohtlik. Veider foobia oma südame pärast, kus see lihtsalt seisma jääb, tehes midagi kasulikku

Ma soovisin mitte tunda, otsisin lahendust alkoholist ja mõnuainetest. Irooniline, sest nende sõltuvus on ju pikas perspektiivis tervisele äärmiselt ohtlik. Koormavad südant ja viivad ajukeemia totaalselt tasakaalust välja. Selle asemel kartsin hoopis füüsilist pingutust…

Mida liikumine mulle vaikselt õpetama hakkas? Esiteks endorfiinid, eelkõige dopamiin, mille saamiseks tuleb küll pingutada, sest see pole kaugeltki nii lihtne kui pudelilt kork maha keerata. Aga pingutuse mõju on kauakestev ja see on täiesti tasuta.

Kuna liikumine, eesotsas jalutamisega sai osaks minust endast ja minu üldisest elufilosoofiast, siis selle abil hakkasin järk-järgult enda hirme ümber lükkama. Füüsiline pingutus aitas uuesti näha ja aitas meelde tuletada, milleks mu keha tegelikult võimeline on.

Kui varasemalt tundus “tee trenni” lahendus depressioonile ja ärevus täiesti ebaloogilisena hirmust võimendatud mõtete tõttu. Et mis mõttes ma ennast veel rohkem koorman, kui ma niigi ei jaksa mitte midagi teha ja kardan absoluutselt kõike. Siis nüüd imestasin aina rohkem, kuidas ma sain üldse ilma füüsilise pingutuseta funktsioneerida?

Jalutamisest saab matkamine

Mida rohkem ma hoolitsen oma keha ja vaimu eest, seda rohkem ma ennast ka armastan ja seda rohkem pean ma endast lugu. Tekkis sisemine soov teha veelgi rohkem ja kompida piire.

Kõige lihtsamate tegevuste abil muidugi, sest mul on alati olnud teatud ärevus jõusaali minemise osas. Seal on teised inimesed, imelik valgus, paras ettevõtmine ja ettevalmistamine, et üldse minna saaks. Seega milleks teha asi enda jaoks nii keeruliseks, kus tegevust on lihtsam edasi lükata?

Kõige lihtsam töötab, kui teha seda järjepidevalt!

• Kätekõverdused
• Lõuatõmbed
• Hiljem juba tõsisem kirg tänu tulemustele kalisteenika vastu

Kui jääda truuks lihtsatele tegevustele. Säilitada järjepidevus ja hakata alati võimalikult kiiresti uuesti pihta, kui vahele peaks jääma, siis on tulemused suisa et uskumatud.

Hea vaimse tervise saavutamine ei ole võimalik

Sest, see ei ole saavutus vaid see on midagi, mis on pidevas muutuses ja sõltub suuresti sellest, millised on minu igapäevased harjumused ja tegevused. Kõikumised ja muutused vaimse tervise osas on täiesti normaalsed.

Ekslik on arvata, et ühel heal päeval saavutan seisundi, kus mul ongi kõik hästi ja see jääb kestma. See mõtteviis tähendab alati kaotust.

‘Simon Sinek kirjutab oma raamatus “Piirideta mäng” järgmist:

Mängud, millel on kindlad piirid, näiteks jalgpall või male. Seal on kindlad reeglid, mängijad ning lõpptulemusena keegi võidab ja keegi kaotab.

Piirideta mängud näiteks äri, poliitika või elu ise. Reeglid muutuvad pidevalt, mängijad vahetuvad ja lõpptulemus… Seda ei olegi, sest mäng kestab seni, kuniks jagub mängijaid.

Seega ei mina kui ka sina ei saa head vaimset tervist saavutada, sest see pole sihtkoht vaid hoopis midagi, mille eest tuleb hoolt kanda iga päev, seni kuni mängus oleme.

Meie ülesanne on enda jaoks teha selgeks, milline on inimene, kellel on hea vaimne- ja füüsiline tervis. Seejärel mõelda, kuidas tema igapäevased harjumused ja tegevused enda ellu tuua.

2021 – 2024: Elu parim elu

Ma iseloomustaks seda perioodi kui meeletut enesearengut.

• Tohutu kasv inimesena.
• Saamine kogemusnõustajaks & teiste aitamine.
• Töö iseendaga, et lahti harutada oma traumad.
• Tunnete tundmine.
• Hirmudega silmitsi seismine.
• Õppida iseennast uuesti tundma.
• Uued head inimesed elus.
• Lapsepõlve unistuste täitmine.
• Avastada endas külgi, mis on mind elus tagasi hoidnud.
• Avastada, et kõik head kvaliteedid on minus niisama olemas, mille jaoks enne oli alkoholi vaja.
• Kaine, selge, ehe ja 100% päris.
• Tegin oma hambad korda! Pea 4000€ projekt, sest augus olemine hävitas mu hambad, aga kokkuvõttes väärt igat senti.
• Kuidas edasi suhelda oma emotsioone.
• Kuidas enda eest seista.
• Kuidas ennast kehtestada.
• Õppida ennast armastama.
• Minu esimene püsisuhe & päris armastus.

Kuid siiski, head vaimset tervist ei ole võimalik saavutada. See on protsess, mis võib alati teha täiesti uue pöörde ja üllatada siis, kui seda kõige vähem oodata oskad.

2024: Jälle tagasilangus?!

7 aastat tööd iseendaga ning jälle pean silmitsi seisma kõigega, milles olin nii palju edu saavutanud. Taaskord on pea täidetud küsimustega: “Miks?”, “Miks jälle?”, “Ma ju teen kõike õigesti… ja ikka”

„Mis nüüd saab?“, „Kas ma üldse saan hakkama?“, „Kas ma saan oma arved makstud?“, „Äkki ma ebaõnnestun“. Kuid seda kõike saatis ja saadab siiani muidugi meeletu tegutsemistahe. 

Terve 2024. a vältel on mul ka üksikuid „ehmatusi“ olnud. Ilma põhjuseta, vähemalt mulle tundus nii. Külas olid tagasi ärevus- ja paanikahood, ülemõtlemine, meeletu enesekriitika ning mõõdukas depressiivsus.

Septembris hakkas asi ikka päris koledaks minema ning seekord reageerisin kohe, kui ise enam toime ei osanud tulla ja küsisin abi!

7 aastat võitlust ja…

Lõpuks ometi on mul vastused.

Tuleb välja, et mul on olnud terve elu hoopis ATH.

Ferrari mootor aga jalgratta pidurid.

IT ALL MAKES SENSE NOW!

Kõik mu pingutused, kõik mu läbielamised, kaotused ja õnnestumised on mind siia punkti toonud, et lõpuks saada päris põhjus – “Miks?”.

Siit edasi läheb ainult paremaks ja vastused küsimusele “Kuidas olla inimene, kes on hea vaimse tervisega” aina selgemaks.

ATH lugu saad lugeda siit