...
Läbipõlemise tundemärgid jäävad sageli tähelepanuta, kuna see on midagi, mis hakkab vaikselt ligi hiilima. Kuidas aga enda heaolu nimel tegutseda ja sellest võitjana väljuda?

Võibolla tunned end viimasel ajal rohkem väsinuna. Motivatsiooniga ei pruugi samuti kõige paremad lood olla. Tavapärased tegevused nõuavad kuidagi rohkem pingutust. Tihti ka iga pisemgi asi ärritab.

Võin ju öelda endamisi: “See on kõigest stress, küll see möödub.” või “Praegu on selline periood lihtsalt, on ennemgi olnud ja on ka tulevikus.”

Aga ühel päeval avastad, et asi muutunud aina hullemaks. Ei saa enam asjadega hakkama, kõike on lihtsalt liiga palju.

Kas on tuttav tunne, kui:

  • Hommikul lükkad äratuskella ilusti snoozi peale, kuni viimase minutini välja
  • Kõik nagu ootavad või tahavad sult midagi
  • Sa oled kogu aeg väsinud ja päeva lõpus pea padjale pannes hakkab peas käima omakorda uus film ketrama
  • Vabad hetked ja aeg endale tekitab ärevust, et mida õieti selle ajaga üldse ette võtta

Mis siis saab, kui need jäävadki kestma?

Läbipõlemise esimesed märgid

Minul endal sai see alguse keskendumisest. Järsku on see nii palju keerulisem, kuigi reaalsuses oli probleem pikemat aega. Takerdusin liialt pisiasjadesse, omast arust nagu oleks meeletult pingutanud ja vaeva näinud, aga lõpuks oli ikkagi tunne nagu ei oleks mitte millegagi hakkama saanud. Siis hakkab pihta see enesesüüdistamine.

Ilma otsese põhjuseta ärevus ja pidev muretsemine pani omakorda küsima “Mis õieti toimub?”. Kui magama oli vaja jääda, pea puudutab patja aga juhtub hoopis vastupidine – jõhker ülemõtlemine ja filmilindi ketramine.

Kõik need märgid viitasid sellele, et midagi on mu elus väga valesti ja oleks aeg midagi ette võtta, sest nii edasi jätkates…. Varem või hiljem käib mingi klõps ära kuskil.

Ignoreerimine

Aga mida tegin mina? Panin täie rauaga edasi. „Küll see ise üle läheb, on varemgi läinud…“ Aga kas ikka läheb?

Kõigel on oma hind. Kui energiat on järjest vähem ja keskenduda aina raskem, siis hakkavad asjad kuhjuma. Nii ma võtsingi tööd koju kaasa. Pidi olema “aeg iseendale”, aga nüüd on see asendunud millegi muuga, sest ma ei jõudnud õigel ajal omadega valmis.

Hiljem kiirustan koduste tähtsate toimetustega, olen oma kaaslase pihta ärritunud, mis omakorda suurendab stressi ja ärevust.

Teeks äkki klaasikese kangemat? Täitsa töötab ju, kohene leevendus, aga oi need hommikud. Kõik endine, kui mitte hullemgi.

Milline on tunne olla läbipõlenud?

Käib äratuskell ja kohe vajutan snoozi ja seda kuni viimase minutini välja. Lõpuks, kui üles peab tulema siis on “Ma ei taha!” või “Miks ma seda üldse teen?”

Siis, kui õnnestub veel sisse ka magada, on päev juba “perfektselt” alanud. Meeletu sprint ja rapsimine, et jõuda õigeks ajaks tööle või kuhu iganes mul minna vaja on. Aga selle tegevuse käigus olen jõudnud ennast 1000 korda närvi ajada ja ennast süüdistada ning vihata. Kas see on normaalne käitumine?

Lohakaks teeb. Näiteks lihtsad elementaarsed tegevused: enda hügieen, koristamine, riiete pesemine, need nõuavad nii palju energiat ja lihtne on neid üle lasta. Tegelikult tahakski lihtsalt ainult vedeleda ja teha mitte midagi.

Aga ühel hetkel (ja see hetk tuleb kindlasti!) märkad, et keskenduda on peaaegu et võimatu. Tujud kõiguvad ühest äärmusest teise. Ägestumine, vihastamine, nähvamine ja endas kahtlemised sagenevad. Meeletu ärevus, mis tuleb mitte kuskilt, kogu aeg on selline tunne nagu oleks millekski valmis, aga milleks täpselt, seda ei tea.

Midagi ei tule välja enam. Kõik on nii raske. Kohustuste hulk aina kasvab, aega jääb veelgi vähemaks. Jälle tuleb kuskilt aega tekitada, kuigi tegelikult tahaks karjuda „Miks mina?“, „Miks minuga ainult nii juhtub?“. Ja nii see surnud ring hakkab, kui abi ei küsi.

“Ma ei ole piisav!”. Vahet ei ole mida ma ette võtan või teha soovin, kõik lõppeb nagu nii tulemusega, kus ma ei ole endaga rahul. Leian pisiasja, mis kogu soorituse minu jaoks ära rikub ja lihtne on taas ennast kehvasti tunda. Ongi selline tunne nagu oleksingi üks suur sitamagnet.

Kas teised märkavad?

“Kas sul on kõik hästi?” Juba selle küsimuse kuulmine tekitab tunde ja mõtlen “Mida kuradit, kas jälle on midagi valesti?”. Aga tegelikult inimene võib lihtsalt tunda siirast huvi ja talle päriselt läheb korda, kas mul on hästi.

Samas, mina ei näe sinu sisse ja sina ei näe minu sisse. Enesetundest suhtlemine on täiesti okei ja tegelikult pole selles midagi imelikku, kui keegi tunneb siirast huvi. Kogu aeg ei olegi hästi ning inimene, kes julgeb jagada enda raskemaid hetki samuti, on alati enesekindel inimene ja suur eeskuju.

Huvitav, kui palju konflikte, mõttetuid solvumisi ja nähvamisi jääks olemata, kui julgeksime olla täiesti ausad ja rääkida, mis tegelikult hingel on. Kas äkki selle lähenemisega ei kannaks oma halba tuju ka kellelegi teisele edasi? Jällegi, et see toimuda saaks, peame kõigepealt ennast turvaliselt tundma, eriti töökeskkonnas.

Mul küll turvatunnet polnud töökeskkonnas. Aga ma olin selle oma peas nii endale loonud. Isiklikest muredest ega probleemidest rääkimine töökaaslasele ei tulnud kõne allagi.

Mille vastu mina eksisin? Minu hoiak oli varasemate enda avamiste kogemuste põhjal üles ehitatud, kus kõik on tulnud probleemile kohe lahendusi pakkuma või on seda tehtud hoopis pisemaks “Ah, see pole midagi, mul oli 3x hullem eelmine aasta”.

Tegelikult mul ei olnud vaja lahendust, mul oli vaja tuge ja kuulamist.

Kui inimene usaldab meile oma mure, siis meie ülesanne pole seda lahendama hakata vaid kuulata ning pakkuda tuge nii, kuidas oskame.

Vaimse tervise esmaabi 5 sammu:

Loo kontaktOlukord, kus inimene võib vajada vaimse tervise esmaabi või toetust
KuulaJulgusta inimest oma vaimse tervise väljakutsest rääkima, et oleks võimalik seda hinnata ja et inimene ise saaks seda olukorda
Paku kindlustunnetSinu võimalus pakkuda tuge, vajalikku teavet või praktilist abi, et suurendada inimese turvatunnet.
Julgusta tegutsemaSinu võimalus pakkuda tuge, vajalikku teavet või praktilist abi, et suurendada inimese turvatunnet.
Toeta iseennastKa sinu isiklik heaolu on tähtis, saad teha ainult nii palju, kui on sinu võimuses.

Peaasi.ee

Kinnitustunne on minu isiklik lemmik. “Kui midagi on, siis ma olen sinu jaoks olemas, sa pole selles üksi.” Igaüks muidugi ütleb seda enda stiilis.

Kui inimene tunneb end turvaliselt, teab et teda on kuuldud, teda on nähtud ja temaga arvestatakse, isegi toetatakse. Siis on ka suurem tõenäosus, et see kes hakkab lahendusi otsima ja tegutsema, olengi ju mina ise.

See on ka üks põhjus, miks ma hakkasin ettevõtetele pakkuma vaimse tervise koolitusi. Eelkõige, et aidata ettevõtete tiimidel vaimse tervise teadlikkust tõsta ja teiseks, kuidas üldse suhelda töökeskkonnas sellistel teemadel nagu vaimse tervise väljakutsed ja mida nendega peale hakata.

Kui õpime suhtlema sellest, mida päriselt vajame, et ennast hästi tunda, siis saame olla head ka teiste vastu. Tulemused on samuti paremad 🙂

Ma pean rohkem pingutama!”

Klassikaline läbipõlemist soodustav muster, kuid mitte ainus. Teiste seas levinumad on “Ma ei saa pausi teha, sest _____”, “Ma ei saa endale puhkust lubada, sest muidu ____” Tead küll ju, kuidas edasi läheb.

See on nagu lumepall, mis vaikselt veereb ja aina kasvab. Selle kõige sees olles, tundub aga endale selline käitumine täiesti okei, sest kohustused on ju vaja ära teha. Arved on samuti vaja ära maksta.

Kus kohast lõppeb tervislik piir ja hakkab pihta läbipõlemise oht?

Mul on peas üks tore “kritiseeriv tegelane”. Vahet ei ole, mida ma teen või mida ma ette võtan, tunne on ikka selline, et see ei ole piisav. Huvitav, kelle hääl see on? Kas see on minu enda oma või pärineb see kuskilt mujalt?

“Nüüd, kohe ja praegu!” Kõik peab valmis saama täna. Kui ei saa, siis tunnen ma end halvasti ja mitte piisavana. Kõik peab õnnestuma esimesel katsel. Kui keegi teine teeb midagi minust paremini, olen sama moodi enda peale vihane.

Täna ma proovin enda vastu leebem olla. Elu on nüüd tsipa lihtsam ja ilusam, pealegi mis see pidev enesekriitika mulle lõppude-lõpuks annab? Siiski, see ei tähenda, et see “tore tegelane” on kuskile ära läinud. Ta on endiselt siin ja mõnikord saab ta ikka minust jagu.

Pingutamine on täiesti okei. Teinekord peangi rohkem endast ära andma, kui üldse vastu saan, sest muidu ei oleks ju mingit enesearengut. Pigem praegu on ülesandeks tabad ära see tervislik piir, kus maalt tõmmata pidurit.

Kõike ei pea täna valmis saama 🙂

Miks läbipõlemist on keeruline märgata?

Kõigil on kehvemad ajad, nädalad või isegi pikemad ajaperioodid. Kedagi teist vaadeldes on lihtsam märgata halba tuju või mõnda teist muutust, mis on tavapärasest teistsugusem.

Ise, enda nahas igapäevaselt olles, ei pruugi pisikeste muutuste nägemine naljalt nii lihtne olla. Muidugi ma suudan teadvustada, milline on parasjagu mu tuju ja mis selle põhjus võib olla. Nt halb ilm, või ma ei saanud oma tahtmist või keegi ütles mulle midagi halvasti.

Aga see, mis hakkab sees kasvama, mis hakkab seegama und, suhteid, tööd ja üldist heaolu, selle puhul on kergem hakata põhjuseid otsima kõigepealt väljaspoolt.

Töökoht on jama, ülemus on ****pea ja kaaslane ei mõista mind enam. Või on FOMO, kõigil teistel on need asjad olemas, millest ise puudust tunnen. Elu tundub üldse kuidagi ebaõiglane.

Aga äkki on põhjus hoopis iseendas? Võibolla käitun kuidagi nii, mis põhjustab kehva enesetunnet? Pean üleval elustiili, mis toob halba enesetunnet? Vahest on need mu harjumused? Äkki ongi… Jällegi varasemalt on see paha tunne kogu aeg ju üle läinud, läheb nüüd ka?

Stress, pinged, negatiivsed emotsioonid, need on elu täiesti loomulik osa ja seda ei saa veel päris läbipõlemiseks nimetada. Aga muret nende osas tunda võib alati, eriti kui see on kestnud kauem kui kaks nädalat. Tõsist muret tuleb tunda siis, kui sa ei tunne enam peeglisse vaadates ennast ära.

Samas, kui mul oli esimene paanikahoog, siis seegi polnud piisav hoiatus, et midagi tõsiselt enda heaolu nimel ette võtta. Tegutsemine tuli alles siis, kui paanikahood olid igapäevased ja hirm suremise ees muutus väljakannatamatuks.

Kuidas ennast aidata?

Lahendused peituvad tavaliselt probleemist väljaspool. Kui minu aku on täiesti tühi, pean ma ennast esikohale seadma ja pidurit tõmbama, mis sageli on inimeste jaoks omaette väljakutse.

Kõige lihtsam, kuid samal ajal keerulisem tegevus – küsida abi. Julge rääkida oma tunnetest sest see aitab jõuda selleni, mis meile tegelikult raskusi valmistab. See loob eeldused ka lahendustele.

Mina kartsin täiega alguses. Kellele üldse rääkida? Ja kui räägingi, mida ta siis minust üldse arvab? Häbi oli ka, sest mis mees ma olen, kui ma ei ole tugev ja kui ma ise hakkama ei saa?

Aga mul ei jäänud muud enam üle. Ma pidin abi küsima ja ennast avama. Esimene tõsine avamine oli enda perearstile, kes oskas mind juba edasi juhendada. Ja abi tegelikult tuli väga kiiresti, seega soovitan soojalt rääkida endast n-ö targematega.

Inimesed pigem ongi heatahtlikud. Nad soovivad olla toeks, sind mõista ja aidata, aga neil on enne vaja teada, et keegi üldse abi vajab.

Väikeste sammude suur jõud

Unusta alkohol, päriselt ka!

Hea küll, klaasike kangemat või mõned pudelid lahjemat töötavad väga hästi, aga nad töötavad nii kaua, kuni alkohol veres on. Ehk, kui tahad alkoholile loota, siis ei saa joomist lõpetada.

Mul läks joomine nii käest ära, et mul sisuliselt kainet päeva enam ei olnudki.

Kui tööl olin, siis olid ainsad mõtted “Saaks juba minema siit, et kähku joogi ligi saaks”.

Pohmakad olid ka nii õudsed, et ainuke asi, mis “aitas” oli uuesti peale joomine.

Kainena oli ärevus tuhat korda hullem, mis omakorda ajas jooma.

See pilt on tehtud minu esimesel kainel päev ja pärast seda hakkas 24h kaupa kõik paremaks minema.

Vaimse tervise kõige suurem ohumärk

Liikumine

Tänaseks asendamatud elu osad. Lihtne jalutamine juba annab nii palju endorfiine, mis toovad hea enesetunde. Aju puhkab ja kõik mõtted ning tunded saavad avalduda. Mida kunagi surusin alla või mille eest üritasin põgeneda, siis nüüd proovin ka need vastu võtta, sest tegelikult ju nende eest ei pääse kunagi minema.

Pausid

Aitavad kuidagi “sisemise reseti” teha. Tulevad uued mõtted ja ideed, kuidas enda olukorda mõne probleemi või väljakutse ees paremaks teha. Kõik ei pea täna valmis saama. Kui oskan tõmmata pidurit, keskenduda puhkamisele, siis järgmisel sooritusel võin hoopis terve päeva asemel hakkama saada hoopis kahe tunniga, sest olen värske, terav ja puhanud.

Ja asjad ei lähe ise üle! Kõik tunded on signaalid, ka negatiivsed tunded. Kui ma tunnen seletamatut ärevust, mõtlen kogu aeg üle, uni on häiritud, siis see on signaal, et minu elus on midagi, millele ma pean tähelepanu pöörama ja tegutsema.

Mõned head harjumused:

  • Kindlas ajaaknas ärkamine ☀️
  • Kindlas ajaaknas uinumine 😴
  • Enda mõtete jaoks aja tekitamine ⛱️
  • Muretsemise jaoks konkreetne aeg 🧠
  • Liikumine 👣
  • Trenni tegemine (ei pea olema jõusaal) 💪
  • Ole sotsiaalne 🎙️
  • Ole olemas oma pere jaoks ❤️
  • Proovi midagi uut või taasavasta ununenud meeldiv ✈️
  • Kvaliteetne toitumine 🍽️
  • Minimaalne alkoholi ja mõnuainete tarvitamine 🥂

NB! Kui kõike korraga teha, siis võib see nullida kogu motivatsiooni, sest see võib muutuda liialt koormavaks. Võib tunduda ebarealistlikuna ja siis ongi lihtsam vanasse mustrisse tagasi langeda.

Seega, alusta ühest ühest asjast korraga

Kui sa siiski tunned, et oled eksinud või ei tea, kuidas või kustkohast alustada, siis tea, et abi küsida on samuti okei. Abi otsimine on tugevuse märk ja sa võid julgelt minuga ühendust võtta. 

Olen 10 aasta jooksul vähemalt kolm korda läbi põlenud, haigestunud depressiooni ja kogenud ärevushäireid. Nüüd 2024 sain ka oma põhjapaneva diagnoosi – ATH.

Aga need on mind teinud selleks inimeseks, kes olen täna ja sellepärast õppisin ka kogemusnõustajaks, et aidata teisi. Sest keegi ei peaks kannatama ja oma murega üksi olema.

Läbipõlemine ei ole lõpp, see on uue ja parema algus

Mina soovin, et ma oleks teadnud enne kõige hullema juhtumist, et on okei rääkida, kuidas ma ennast tegelikult tunnan ja inimesed ei mõista hukka ning tegelikult pole mõtet karta, mida üldse keegi teine arvab, elu on lihtsalt nii lühike.

Mitte miski ei lähe üle iseenesest ja kui mängus on iseenda heaolu, siis tuleb tegutseda koheselt.

Läbipõlemine või selle ennetamine saab olla hoopis midagi ilusamat. Pidev eneseareng ja enda tundma õppimine, ka nende külgede tundma õppimine, mis meile ei meeldi, aitab meil avastada just seda, mida päriselt vajame, et ennast hästi tunda.

Tunnete eest ei pea põgenema. Kui nendega mitte tegeleda, saavad nad alati meid kätte. Pigem peaks treenima endas poolt, kuidas vastu võtta ka n-ö mitte meeldivaid emotsioone. Nende abil on võimalik tuletada, mida just kogeda soovime ja leida üles tegevused kuidas see ka saavutada.

Kui sa tunned, et oled endaga tupikus, siis tea, et sina pole selles süüdi. Sa lihtsalt oled tegutsenud nende teadmistega, mis sul enne või praegu on. Kui soovid muutust, siis järelikult oled teinud avastusi ja siit saab ainult paremaks minna.

Enda vastu tuleb samuti olla mõistev, kaastundlik, toetav ja armastav, siis teevad seda teised samuti 🙂

Minu suurim õppetund läbipõlemistest on ilmselt see, et mitte miski ei jää püsima. Ma ei saa head vaimset tervist saavutada. Pigem on see teekond, millele saan lihtsate ja toetavate tegevuste abil hoogu juurde anda igal päeval.

Ja kui olukord peakski kehvaks minema (sest inimene harjub ja kipub unustama, k.a mina ise), tean alati, et abi on alati okei küsida!

Jaga