Midagi muutus ka minu mõtteviisis, kus domineeris imelik alalhoidlikkus, mil ma ei lubanud endal enam teatuid tegevusi teha, ja endasse tõmbumine.
Enne seda oli ärevus olnud minu jaoks tavaline emotsioon, mis lihtsalt tekkis ja üsna ruttu lahustus. Näiteks tunne, kus enne avalikku esinemist pulss läheb lakke, peopesad higistavad ja tekib suukuivus, see oli igati normaalne ja ma ei võtnud seda kui ohtu, et minuga hakkab nüüd juhtuma midagi kohutavat. Kui aga ärevus muutub krooniliseks ja hakkab igapäevaelu häirima, siis saabki sellest ärevushäire ning ebameeldiv tunnete foon jääbki kestma, iga päev.
Peamised sümptomid
Ärevushäirel, sarnaselt haigustega, on sümptomid, millest ise tundsin põhiliselt järgnevaid:
- Pidev mure ja ärevus, eriti tervise osas: kontrollimatu muretsemine ja hirmud, et olen ohus või midagi halba hakkab juhtuma, mis kestavad päevi, nädalaid või isegi kuid.
- Meeletu väsimus ja kurnatus, isegi pärast puhkamist või kvaliteetset und.
- Keerukused uinumisega, sagedane ärkamine öösel või rahutu uni.
- Lihaspinged, valud ja torked: pinges lihased, eriti kaelas ja õlgades, mis võib põhjustada valu ja ebamugavust; valud ja torked rinnus, peas ja silmis.
- Tähelepanu südamelöökidel: kiired või ebaregulaarsed südamelöögid, südamekloppimine ja ise sõrmedega pulsi kontrollimine.
- Hingamisraskused: hingeldus või tunne, et õhku ei jätku.
- Ärrituvus: liigne ärrituvus ja närvilisus, mis võib mõjutada suhteid ja igapäevaelu.
- Derealisatsioon ja depersonalisatsioon – tunne, kus mu ümbrus ei ole enam päris ja minu keha samuti mitte.
Aga… Kas ärevus on haigus?
Kui mul on väga kõrge palavik pikka aega järjest, on mul võimalus võtta ravimit, mis toob hetkeks leevendust. Minu immuunsüsteem on taustal pidamas lahingut haigustekitajaga ja annab endast parima, et tunneksin end jälle tervena. Kui mu keha saab vigastuse, nihestan matkal olles hüppeliigest või lõikan kogemata noaga sõrme, siis minu ülesanne on luua võimalikult head tingimused ja küsida vajadusel professionaalset abi, et saaks toimuda taastumine.
Samuti saavad ärevus ja ärevushäire millestki alguse. Rolli mängivad: geneetilised tegurid, elusündmused ja traumad, isiksuseomadused, ümbritsev keskkond ja elustiili valikud. Nagu mul endalgi, on põhjusteks eelnevalt mainitute kombinatsioon. Siiski on oluline mõista, et iga inimese kogemus ärevusega on unikaalne.
Kui ärevusest kujuneb ärevushäire…
Kui ärevusest kujuneb välja ärevushäire, siis isiklikust perspektiivist tähendab see minu jaoks midagi sellist, et ma olen kogu aeg valvel – 24/7. Iga muutus minu sees ja minu ümber tähendab automaatselt, et olen ohus ning sellele järgneb „võitle või põgene“ reaktsioon. Keha on täis stressihormoone, lõõgastuda on võimatu ja mõtteid on nii palju, et need teevad keskendumise peaaegu et võimatuks.
Ma hakkasin vältima teatuid olukordi, kus oli palju stiimuleid, näiteks rahvarohked kohad ja kõige tavalisemaid ülesandeid nagu toidupoes käimine. Mul oli ekstreemselt suur hirm oma tervise ja heaolu pärast. Mul puudus igasugune turvatunne, mis omakorda ei lasknud mul mõeldagi muust kui ainult: „Kas minuga juhtub midagi?, „Kas see on okei, kui mu süda nii lööb?“.
Hirm, et olukord läheb veelgi hullemaks, paneb paaniliselt klammerduma sellele, mis on veel alles jäänud. Teiselt poolt hoiab see mind tagasi elust osa võtmast, kuna ma kardan endale ärevust ligi lasta. Sest ma ei taha saada ärevushoogu ega paanikahoogu. Tekib nõiaring, kus midagi ei muutu, sest paigalseis takistab paranemist.
Neid ridu kirjutan väikese naeratusega, mida saadab kerge pearaputus, sest pidev muretsemine ja pidev kontrollimine, kas minuga on kõik korras… Nüüd tean, et selline käitumine ainuüksi kutsubki ärevaid emotsioone esile. Võti, et ennast jälle hästi tunda, peituski minu enda tegutsemises.
Ärevuse ja sarnaste emotsioonide uuesti tundma õppimine
Põhiline läbimurre minu jaoks toimus siis, kui valu kannatamise osas muutus suuremaks kui valu muutuse osas. Mul ei olnud enam midagi kaotada, ainult võita. Ja selleks tuli ärevust hakata vaatama uue pilguga. See on midagi, mida ma ei saa kontrollida ega ära kaotada. See on midagi, mida ma saan ja võin tunda.
Ärevuse lahtimõtestamine ja selle uuesti tundma õppimine on aidanud mul saada selliseks inimeseks, kes taas julgeb minna vastu olukordadele, mis on hirmsad, ärevad või ebamugavad. Iga kord neid tundeid uuesti tundes saan ma enda kohta uued teadmised, et ma saan hakkama ega pea kartma.
Ärevusega sarnased emotsioonid
Ma olen aru saanud, et ärevusega on väga palju sarnaseid emotsioone.
- Elevus – sarnaneb ärevusega füüsiliste sümptomite poolest, nagu südametöö kiirenemine, mida saadab energiatulv. Elevus on aga positiivne ja seotud ootusärevusega millegi meeldiva ees ja ma ei pea tundma ohtu.
- Hirm – tunne, mis tekib, kui on palju teadmatust. Ainuke viis leevenduseks on sellega silmitsi seista ja kogemus näitab, et enamasti minu hirmud ei vasta tõele. See aitab tekitada täiendavat turvatunnet.
- Ootusärevus – pean endalt küsima, kas see on põnevus või ebameeldiv tunne, mida tunnen? Kuigi see võib tunduda mulle ärevusena, on see seotud positiivsete ootustega, mis aitab mul veelgi rohkem seda emotsiooni vastu võtta.
- Inspiratsioon – tugev soov midagi saavutada või luua. Sarnaneb paigalpüsimatusega ja sooviga põgeneda, mida saatis ebameeldiv ärevuse tunne, aga see on taaskord suunatud positiivse tulemuse poole.
- Motivatsioon – tunnen meeletult suurt tõuget midagi teha või midagi saavutada. See sarnaneb taaskord ärevuse ja ka inspiratsiooniga, kuid on seotud positiivsete tegevustega ja tulemustega, mida ma ei pea endast eemale lükkama või alla suruma.
Füüsiline koormus maandab ärevust
Füüsiline pingutus ja koormus on olnud asendamatu minu teekonnal ärevust uuesti tundma õppida. Mul on tekkinud väga tugevad seosed, kus kirjutan/salvestan üle hirmu uute teadmistega.
Jooksmise abil, eriti trepist üles, olen ma oma keha viinud korduvalt piiripealsesse punkti, mis on väga sarnane tavalise ärevushooga (südame kloppimine, mida saadab ülikiire hingamine ja tunne, et ei saa õhku peale) ja minuga ei juhtunud midagi! Mu hirm, et ma nüüd suren või minestan, ei osutunud tõeks.
Tekkis uus turvaline teadmine, et kui sellise füüsilise- ja ka vaimse pingutuse tagajärjel minuga midagi ei juhtunud, siis miks peaks minuga juhtuma midagi siis, kui ma kogen ärevuse tunnet, mille tekkepõhjust ma ei oska kohe tuvastada?
Ma olen aru saanud või siis taasavastanud, et ärevus pole haigus. See on lihtsalt tavaline emotsioon, mis tuleb vastu võtta nagu kõik teisedki emotsioonid. Ärevus on täna minu jaoks oluline signaal elus, mille abil saan navigeerida ja teha otsuseid.
Ma olen teadlikum enda elukorraldusest ja saan kiiremini jälile käitumisele, mis ei mõju mulle hästi või olen midagi kahe silma vahele jätnud. Näiteks unetundide ohverdamine või ma ei tee piisavalt pause ega tekita aega enda jaoks, kus saaksin lihtsalt puhata. Ja saan luua kiirelt ja hõlpsalt vajalikud muutused, et ennast jälle hästi tunda.
Räägitakse, et ärevust ei tunne ainult kaks gruppi inimesi – surnud ja psühhopaadid. Seega, ma ei saa ärevust endas seest ja ümbert ära kaotada. Uut vabadust on toonud ka aktsepteerimine, et ärevus pole midagi sellist, mida mina saan kontrollida, vaid ma saan anda endast parima, et võtta vabalt ja lasta sellel lihtsalt juhtuda. Täpselt nii nagu ma lasen sellel juhtuda enne avalikku esinemist ja enne ebamugavate vestluste pidamist.
Tundeid on okei tunda!
Algselt ilmunud virtuaalkliinik.ee