Ülemõtlejast ülem-mõtlejaks

• Äkki ma tegin vale otsuse?

• Aga mis saab siis, kui kõik läheb valesti?

• Kas ma ütlesin midagi valesti?

• Kas nad arvasid, et ma olen imelik?

Tundub, et see on ülemõtlemine. “Mõnus” nõiaring, kus mõistus üritab kõiki võimalikke stsenaariume läbi mängida, aga tegelikult see ainult väsitab meid ja teeb aina ebakindlamaks.

Ma olen jõhker ülemõtleja. Anna vaid teema ja analüüsin tuhat võimalust läbi, kuidas oma elu keeruliseks teha.

Aga äkki ei peagi ennast ülemõtlemise pärast halvasti tundma? Sest äkki on võimalik see külg enda tugevuseks teha?

Ülemõtleja takistused

Ma ei osanud kuidagi rahu leida, sest alati närisid mind mingisugused küsimused, millele vastuseid leides, tekkis neid aina juurde ja juurde.

• Otsustamine oli piin, sest kartsin, et teen vale valiku ja tihti lõppes see nii, et ei otsustanudki üldse. Kaitseväes öeldi selle kohta, et mehel peab olema oma arvamus ja samuti naisel.

• Põdemine tuleviku pärast. Püüdsin ette planeerida ja ette kujutada kõike, isegi seda, mis ei ole minu kontrollida.

• Hirm kontrolli kaotada. Kui asjad ei lähe nii nagu mina olen oma peas mõelnud, siis on kõik valesti. Selletõttu tundsin ka end kogu aeg halvasti.

• Mineviku üleanalüüsimine. Kogu aeg käis peas sama lint: “Miks ma seda ütlesin?”, Äkki ma oleksin pidanud teisiti tegema?”…

• Väsimus ja suutmatus hetke nautida. Pidev ketramine võtab tegelikult väga palju energiat. Iroonilisel kombel ei andnud see jällegi ühtegi lahendust.

Mida rohkem ma püüdsin oma mõtteid vaigistada ja kontrollida, seda rohkem ma nendesse kinni jäin. Siiski ma leidsin viise, kuidas sellest ebatervislikust kontrollimisest lahti lasta.

Äkki ma ei ole ülemõtleja?

Ma sain aru, et ainult mõtlemine iseenesest ei lahenda ju midagi. Tegutsemine on see, mis toob muutuse või tulemused.

• Mis ma sellest saan? Kas need mõtted aitavad mul lahendust leida või hoiavad mind lihtsalt paigal?

• Kui ma olen tegevuses, näiteks kirjutasin mõtteid ja tundeid kaustikusse või liikusin, hakkasid nad mind järjest rohkem rahule jätma.

• Samas, ma olen olnud alati uudishimulik. Mulle meeldivad detailid. Mulle meeldib küsida. Miks ma järsku seda negatiivselt vaatan?

• Kas üldse ideaalne sooritus eksisteerib? Äkki lihtsalt hakkaks pihta ja vaataks kuhu see viib? See on täiega haige kergendus.

• Ma tegin endale “muretsemise aja”, kus ma lubasin endal 15-20 minutit aktiivselt muretseda ja siis lähen päevaga edasi. Tundus veider alguses, aga see töötab ja ma saan endaga paremini läbi.

• Kas hirmsad mõtted, on üldse minu mõtted? Äkki on need kuskilt mujalt mu pähe tulnud, nt teistelt inimestelt?

Sina oled oma mõtete boss ehk ülemus!

Kui sa tunned, et su mõtlemisel on kehvad pidurid, siis siin on mõned asjad, mida saad lihtsalt järgi proovida:

• Hakka oma mõtteid nägema ehk hakka neid välja kirjutama, sest muidu on nad lihtsalt üks müra. Selle asemel, et hoida neid enda sees, pane nad paberile või kirjuta telos/arvutis notes’i. See aitab sul oma mõtteid näha ja see aitab ka otsustada, mis on oluline, mida uskuda ja millest lahti lasta.

• Tee endale konkreetne “ülemõtlemise aeg”. Kui hakkad ketrama, siis lihtsalt ütle endale: “Ma tegelen sellega täna kell 15:27.” Kui aeg kätte jõuab, siis ei ole need mõtted enam nii õudsed.

• Need küsimusi on samuti endalt hea küsida: “Mis on kõige hullem asi, mis võiks juhtuda?”, “Mis on parim asi, mis võiks juhtuda?”, “Mis on kõige tõenäolisem asi, mis tegelikult juhtub?”

94% ajast saad aru, et kõige tõenäolisem tulemus pole üldse nii hull, kui sa esialgu kartsid.

Tee enda ülemõtleja pool enda tugevuseks! Kui sa soovid hakata enda mõtete ülemuseks või bossiks, siis broneeri nõustamine ja leiame koos üles, kuidas see päriselt teoks teha.

Mäletad küll ju, et mõtlemine koos tegutsemisega toob tulemused.