Liigu sisu juurde 
Lugemise taustaks pane see klipp mängima, hea looduse sound
Ma ei saa aru, miks see ikka ja jälle juhtub. Õigemini, ma 100% teadvustan neid momente, aga ikkagi ma nagu ei õpiks oma kogemustest üldse.
Iga kord, kui ma millegi uuega alustan, olgu see mingi uus väljakutse programmeerimises või videomonteerimine, siis tekib jälle selline tunne, et ma pean kohe kõike teadma, oskama ja täna valmis saama. Siis see hüperfookuse nõiaring pihta hakkabki.
Leian hea õpetusvideo YouTube’st, vaatan veel järgmise. Scrollin redditist lisainfot. Põrgatan mõtteid ChatGPT-ga… ja järsku on kuus tundi möödas, silmad täiesti krõllis ja ühtegi pausi pole vahepeal teinud. Kas ma vett olen joonud? Aga söönud? Pole meeles, pole aega.
Paus oleks nagu aja raiskamine
Kõige rohkem valmistab pettumust see osa, et ma ju tean, kuidas käituda. Ma tean, kui ma teeks viis minutit mitte midagi, tõuseks lihtsalt korra püsti, liiguks, vaataks kuskile kaugusesse. Ma suudaks hiljem paremini keskenduda. Aga ei… Siis hakkab FOMO (fear of missing out) pihta: “Kui ma nüüd pausi teen, siis kaob rütm ära… “Sa ei saa õigeks ajaks valmis…” “Lubasid ju ära teha”. Või kui ärkan näiteks 20minutit hiljem, kui ma plaanisin, siis on juba selline tunne nagu võiks päeva maha kanda.
Ja kui nii mitu päeva järest lasta, hiliste õhtutundideni välja, siis nädala lõpuks ongi suht tavaline ennast üsna tühjana tunda. Mitte väsinud vaid vaimselt kurnatud. Ja siis ei tahagi mitte midagi teha. Asjad ajavad närvi. Naeru on vähem. Aga milleks?
Teadvustan, aga
Käitun ikka vastupidi. Kui ma lõpuks otsustan pausi teha, lähen näiteks jalutama, siis on mõttes ikka see üks pool: “Sa raiskad aega, sa võiks hoopis midagi kasulikku teha”. Tekib nagu süütunne, et enda huvides tegutsen. Nagu olen halvas mõttes laisk, või ei pinguta piisavalt.
Aga! See on okei, seda häält või mõtet ei peagi kuskile alla suruma. Sest mida rohkem ma üritan seda ära kaotada, seda rohkem hakkab ta pead tõstma. Pigem võiks hoopis sõbraks saada.
ATH, ärevus, depressioon, need mustrid on samad
Tänu ATH diagnoosile on need mustrid justkui selgemad. Aga see ei tee asja lihtsamaks. Sama kehtib ärevuse ja depressiooni puhul need ei kao kuhugi. Ma lihtsalt õpin neind paremini märkama. Tükk maad on veel vaja tööd teha. Sest märkamine on ainult üks osa.
Tihti küsin endalt:
- Kas ma teen midagi liiga palju?
- Kas ma teen midagi liiga vähe?
- Kas ma mõtlen jälle üle?
Siin hea lugu ka madalast enesehinnangust
Piire tulebki kombata
Pingutada on okei. Mõned päevad on sellised, kus lihtsalt tuleb 110% anda. See on isegi vajalik, sest muidu ei tea ju kus see päris potentsiaal asub. Aga samal ajal tuleb õppida ka pauside tegemist. Ehk pärast pingutust on paus normaalsus, mitte luksus. See on osa protsessist. Minu jaoks on see endiselt jube-jube keeruline.
24 tundi korraga. Või nagu mu sõber kunagi ütles: “Küll reedeks valmis saab”.
