Minu 7-aastane teekond ATH diagnoosini: valediagnoosid, eneseotsingud ja lõpuks selgus

ATH diagnoos – irooniline, sest ma ise ei ole endal ATH-d kunagi kahtlustanud.

Ma olen elanud teadmisega, et minu diagnoos on depressioon ja ärevushäire. Uue diagnoosi valguses olen tutvunud väga silmiavardava kirjandusega, mis on endaga kaasa toonud meeletult „Ahaa!“ momente.

Viimane kuu aega on olnud väga emotsiooniderohke, sest lõpuks on mul olemas põhjus, miks ma selline olen nagu ma olen. Mul ei ole midagi viga ja ma ei pea ennast sitasti tundma. Mu aju on lihtsalt pisut teistmoodi üles ehitatud.

Nagu raamatuski aktiivsus- ja tähelepanuhäire kohta öeldi, et sul on Ferrari võimsus, aga jalgratta pidurid.

See on meeletu kergendus, kuna täpselt nii ongi olnud terve elu. See on lihtsasti mõistetav ja kõik asjad on järsku nii selged. Täpselt nii nagu oleks terve elu ülimalt kehva silmanägemisega olnud ja avaneb järsku võimalus ette panna prillid, mis aitavad kõike paremini näha – elumuutev kogemus.

Põhiline küsimus on – „Mida ma enne siis tegin?“.

Või kui palju oleks minu elu teistsugusem, kui kohe alguses oleksin õige diagnoosi saanud. Tunne nagu oleksin palju aastaid oma elust lihtsalt maha visanud ja kas mul on võimalik need kaotatud aastad tagasi teha?

Samas see polegi oluline, sest nii nagu ma oma psühhiaatrilt ja psühholoogilt kinnituseks sain, siis Eestis, veel 7 aastat tagasi, täiskasvanutel väga ATH-d ei diagnoositud. 

Kuidas ATH diagnoosini jõudsin?

Mitmed aastad teraapiat, ravimeid, tagasilanguseid ja edusamme aitasid mul lõpuks 2021 aastaks omandada väga head tööriistad, et võtta lõpuks vastutus enda elu ees ja muutusi tegema hakata. Kõige suuremad ja edasiviivamad muutused toimusid minu minu elustiilis. 

• Alkoholist loobumine
• Fookus füüsilisel aktiivsusel
• Lõpuks julgeda oma probleemide ja hirmudega silmitsi seista
• Tahe otsida lahendusi

Vahepeal olin ka nõustajapaberid kätte saanud.

See andis omakorda hoogu juurde ennast meeletult arendada vaimse tervise teemadel. Põnev oli samuti, väga põnev. Justkui missioonitunne ja samas suur soov olla eeskuju ning inspireerida, et kõige sügavamast august on võimalik välja tulla. 

2021-2024 elasin väga vinget elu. Väga palju „esimesi“ oli võimalik jälle kogeda. Füüsilised pingutused kandsid samuti vilja. Mul oli enda kehas lõpuks üle pika aja väga hea olla ja ma olen endiselt oma elu parimas füüsilises vormis. 

Paigal mulle ei meeldi püsida, seepärast ma olen kogu aeg igal pool midagi tegemas. 2024 tõi minu ellu jõhkralt muutusi juurde. 

I quit my job!

Leidsin samuti üli ägedad inimesed, kellega koos korraldame üli vinget hobikardisarja ja kõige selle saatel proovin ennast ise ära elatada. 

Emotsioonid enne ATH diagnoosimist

Ma olen väga palju pidanud tundeid tundma. Eriti 2024 aastal, kui otsustasin töölt ära tulla. Palju ülemõtlemist „Mis saab?“, „Kas ma üldse saan hakkama?“, „Kas ma saan oma arved makstud?“, „Äkki ma ebaõnnestun“. Kuid seda kõike saatis ja saadab siiani muidugi meeletu tegutsemistahe. 

Terve aasta vältel on mul ka üksikuid „ehmatusi“ olnud. Ilma põhjuseta, vähemalt mulle tundus nii, ärevus- ja paanikahood, ülemõtlemine, meeletu enesekriitika ning mõõdukas depressiivsus.

Septembris hakkas asi ikka päris koledaks minema.

Vaata videost lähemalt

Inimesed minu ümber märkasid, et ma olen äkilisem, ärritun kergesti, solvun ja tujutsen isegi. Aga mina ise seda endale teadvustada ei osanud. Minu peamised küsimused olid:

• „Miks see jälle tagasi tuleb?“
• „Ma ju teen kõike korralikult: ei joo, ei suitseta, elan tervislikult.”
• “Miks lihtsalt?!“ 

Ma nii väga lootsin, et see ongi lihtsalt „ehmatus“ ja läheb kuidagi üle. Täpselt sama muster nagu mul 2017 oli, enne depressiooni ja ärevushäire diagnoosi, kui hakkasid pihta esimesed paanikahood ja tekkis hirm enda elu pärast.

Siiski, ma olen panustanud tohutult töötunde enesearengusse, hakkasin ise samuti vaikselt tähele panema märke, kuidas minu meeleolukõikumine mõjutab kõike mind ümbritsevat. Eriti minu suhet ja kuidas minu halb enesetunne kandub edasi ka teistele mind ümbritsevatele lähedastele.

Jälle need murelikud pilgud ja küsimused: “Kuidas sul läheb?”, “On sul ikka kõik hästi?” ja muidugi minu aina süvenev enesekriitika, andis mulle tõuke, et midagi tuleb ette võtta. 

Mul oli enda kunagisest antidepressandi kuurist ravimeid alles jäänud. Ahjaa… 2022 juuni – 2024 november suutsin olla ravimitevaba – jess! Aga shhh! Ära kellelegi seda ütle! Ma võtsin salaja teatud päevadel ravimeid, et enda öiseid paanikahooge leevendada.

Aga see oli ju järjekordselt muster – põgenemine.

Ma sain aru, et ka see pole normaalne käitumine ja sekkusin. Kuna ma tervisekassa järjekorras ei viitsinud kindlasti kuude kaupa oodata, siis  pöördusin tasulise abi poole ja abi sain ma väga kiirelt. 

Nagu saatus… see pidigi nii minema

Läksin abi otsima kõrgenenud ärevushäire & paanikahoogude osas, aga…

Esmakohtumine uue ja oma ala kindlasti parima psühhiaatriga, jääb mind kindlasti aastateks heade mälestuste osas saatma. Ta oli kenasti tutvunud mu varasema haiguslooga ja ütles üsna kindlalt: „Silver sul on ju ATH.“ Lause, mida ma poleks never-ever osanud ennustada.

 „Minul on ATH?!“, ei ole ikka ju?

Nii pea, kui ma neid sõnu kuulsin, siis oli veidikene parem tunne küll, aga meeletult küsimusi.

Samas ma pean mainima, et see oli minu elu esimene psühhiaatri visiit, kus ma tundisn, et kedagi päriselt huvitab ka, mis mul viga on. Kui tervisekassa kaudu käidud visiitidega oli pigem käik 5 minutit, siis kestis praegune imestama panevalt 30 minutit ja pealegi.

Et diagnoos 100% kindlaks teha, tuleb siiski kõigepealt vastav ATH test teha

Ma ootasin neid põnevusega. Jällegi tuleb mainida, et ATH on midagi sellist, mis ei teki üleöö vaid see on olemas juba siis, kui oled väike laps. Koos ema abiga, tuletasime meelde, milline ma olin väiksena, et seda võrrelda, milline olen ma täiskasvanuna. 16 lehekülge põnevat (täitsa ilma sarkasmita) meenutamist.

Kui kahtlustad nüüd seda lugedes endal ATH-d, siis võid täiesti rahulikuks jääda. Meil kõigil on ATH jooni. Vähemalt nii ma kahe hea raamatu põhjal teada sain. „ATH 2.0 lapsepõlvest täiskasvanueani“ ja „ATH eelised“, mida psühhiaater esmakohtumisel soovitas ja mille mina järgneva 5 päevaga läbi lugesin.

#hüperfookus

Depressioon ja ärevushäire vs ATH

Eks ATH on ennegi mu elust läbi “jooksnud”. Olen kokku puutunud inimestega, kellel see on täitsa ametlikult diagnoositud ja inimestega, kes lihtsalt kahtlustavad, et neil võib see olla. Enda puhul aga ma ei osanud lihtsat teadvustada, kuna ma olen elanud 2018. aastast teadmisega, et minul on lihtsalt depressiooni & ärevushäire diagnoos.

Mul ei ole keskendumisega kunagi probleeme olnud, vähemalt nii ma olen arvanud. Sama moodi ma olen arvanud, et mul ei ole impulsiivsusega probleeme, lihtsalt olengi veidikene kuumaverelisem, ütlen teravalt teinekord ja tegutsen tihti “enne teen ja siis mõtlen” põhimõttel. Lugedes neid kahte raamatut, siis ma sain kõige paremas mõttes „jalaga näkku“, kuna äratundmist oli astronoomilistes kogustes. Eriti hästi joonistus samastumine välja minu käitumismustrite osas. 

Näiteks tunne, et vahet ei ole mida ma ka ei teeks, see pole kunagi piisav, sest ma olen meeletult enesekriitiline perfektsionist. Või konstantne vajadus saada heakskiitu, kas kõik on hästi või kas mina teen hästi. Aga tegelikult janunen ma ainult ühe inimese heakskiidu järgi, kelle armastust on mul elus kõige vähem olnud – minu isa heakskiit.

Järjekordne “Ahaa!”. Miks on osade tegevustega nii keeruline alustada, pean silmas just neid, mis on n-ö tüütud kohustused ja mida lihtsalt peab ära tegema, sest need vajalikud või mõjuvad hästi. Teiste tegevustega ehk kõik mis mind ennast meeletult huvitab, nendega ei ole mingit probleemi. Võin isegi tundide kaupa olla ühe tegevusega hõivatud, täiesti segamatult.

Uue info valguses, teadlikumalt enda käitumist analüüsides nii minevikus kui ka praegu. Järsku olid prillid ees, mis aitasid kõike selgemalt näha.

Pidev ära eksimine tegevustes, kus alustan ühega, kuid mingi hetk juba toimetan teisega. Selline suutmatus otsustada, mis on hetkel praegu oluline ja mida saab tegelikult teha hiljem. Raskused enda ajaplaneerimises. Suutmatus öelda konkreetseid kuupäevi. Oskamatus öelda “ei”, olla kõige nõus, sest küll kuidagi tehtud saab ja lasta asjadel meeletult kuhjuda. Siis teha viimase minuti sprindid, mis tegelikkuses on viimase minuti maratonid sprindi kiirusel. Siis tekib meeletu energia, hüperfookus ja asjad saavad tehtud. See on mind terve elu saatnud. Ja pole imestada, miks ma pidevalt tunnen end tühjana, kurnatuna ja miks ma nii palju kordi olen elus läbipõlenud.

Mul on olnud kogu aeg kõike liiga palju

Ma panen kõike tähele. Ma märkan kõige pisemaid muutusi oma ümbruses. Mul on 100 000 mõtet korraga peas. Ma olen ühel hetkel ülimalt energiline, teisel hetkel aga täiesti tühi. Ma janunen stimulatsiooni järgi, sest muidu kasvavad mõtted ja tunded liiga suureks. Aga mingil hetkel on stimulatsiooni liiga palju ja mu meeled ei saa enam sellega hakkama ja ma muutun ülitundlikuks ning ärritun kõige lihtsamate asjade peale:

• Ere valgus, laelambid, auto esituled
• Vali müra, muud äkitsi esinevad valjud hääled
• Temperatuuri kõikumine, eriti külm
• Enda kehas esinevate muutuste registreerimine: valud, pinged, jõnksud, torked.
• Tugevad lõhnad, mis sageli on ebameeldivad

Ja nõnda 24/7

Samas ma üldse ei imesta. Kui ma esimest korda alkoholi proovisin, siis ma olin “Wow, kui vaikseks kõik jääb”. Hilisemas elus eksperimenteerides mõnuainetega, täpselt sama efekt – vaikus. Aga seda rohkem ma nende järgi siiski janunesin ja 2020 ma olin endaga selle käitumise pärast ülimalt sügavas augus, kus kohast arvasin, et ei ole võimalik välja enam pääseda, kuid sellest lähemalt mõnes teises loos või raamatus, mida vaikselt kirjutan.

Lõpuks ometi on mul oma küsimustele vastused

• Miks ma panen kõike kogu aeg korraga tähele?
• Miks ma olen pärast pingutust omadega nii tühi?
• Miks mu tujud kõiguvad?
• Miks mul on mingi tõestamisevajadus?
• Miks ma nii jõhkralt hinge kõike võtan, isegi tooni millega inimene räägib?
• Miks ma olen nii kuradi enesekriitiline absoluutselt kõiges?

See on üks lõputu list tegelikult…

Vaata videost lähemalt

ATH ravimid, kõik on järsku nii vaikne

Esimene päev ATH ravimiga, andis taaskord aimu ja lootust, milline võib elu olla, kus on võimalik ennast lihtsalt hästi tunda. Peas on lihtsalt võõras, kuid tore vaikus, mida saadab meeletu kergendus. Võõras just selles osas, et kus see müra siis järsku kõik kadus.

Aga see ongi stimulantide ja ATH aju eripära, kus dopamiin ja noradrenaliin suunatakse täpselt õigesse kohta – otsmikusagarasse. Muidugi alguses ma olin veidikene kõhklev. Ma niigi olen ärev, kuidas see siis loogiline on, et ma võtan stimulante ja teen end veelgi ärevamaks. Efekt siiski on hoopis vastupidine.

Võime keskenduda ühele asjale ainult korraga

Mis mõttes? Päriselt nii on ka võimalik? See joonistas koheselt välja, kui palju mul oli probleeme keskendumisega ja tegevustele truuks jäämisega.

Meeletult parem uni

Kui ma panen pea padjale, siis ma ei hakka enam ketrama vaid jään sisuliselt hetkega magama. Sest ma saan otsustada, mis on oluline ja millal ma muretsema pean või tahan. Näiteks tegevused, mida ma pean tegema alles alles 3 kuu pärast, ei hõiva mu tähelepanu ja mina saan puhata ning ettevalmistusi teha, kui õige aeg on käes. Lõpuks ometi on võimalik ennast õppida normaalselt juhtima.

Hirme ja ärevust on endiselt

Hmm… Jälle ravimid, kas see siis tähendab, et ma ei olegi võimeline ilma ravimi toeta hakkama saada? Või, et mind on tabanud järjekordne tagasilöök vaimse tervise osas, kas nüüd ongi terve edaspidine elu selline, kus saan natukeseks elu nautida ja tunda end hästi, kuniks tabab miski, mida ma ei oleks osanud ettegi kujutada ja kõik kannatused hakkavad otsast peale. Või see hirm ja küsimus: “Kas see tähendab, et mul ei olegi võimalik n-ö normaalseks võimalik saada iseseisvalt ja pean lootma arstide ja ravimite toele?

Ma teen ja tegin väga palju õigesti – sina samuti! 

Kuna dopamiin ja noradrenaliin on ülimalt vajalikud, et otsmikusagar saaks õigesti talitada, eriti ATH ajul. Õppides oma diagnoosi iga päevaga järjest rohkem ja rohkem tundma, on olnud väga paljud otsused ja käitumismustrid minevikust ning ka praegused ülimalt toetavad, mida olen lihtsalt alateadlikult teinud, ilmselt sinagi.

• Füüsiline aktiivus ja treening – Tasuta dopamiin ja äärmiselt vajalik
• Pauside tegemine ja puhkamine – Selles on endiselt arenguruumi, kuid puhanuna ja värskena tulevad kõik asjad paremini välja. Ohverdades unetunde ja enda jaoks aega mitte võttes, pigem tekivad vead ja suureneb läbipõlemise oht
• Külmas vees ujumine – Võibolla kõige kiirem allikas dopamiinilaenguks. Samas õpetab see, milline on päris ärevus, mille osas muret tunda ja midagi ette võtta

Põnev on õppida ennast taaskord uuesti tundma, sest toetavaid tegevusi on nii palju veel, mida oma ellu samm haaval tuua.

ATH diagnoos ja ravimid

Minu suurimad eksimused depressioonist & ärevushäirest taastumisel olid kindlasti need, et ma panin kogu taastumise õnnestumise lootuse ravimitele ja arstidele. Ise lihtsalt lootsin, et kõik läheb iseenesest paremaks ja ise võin elada täpselt sama elu edasi nagu see oli enne haigestumist. 

Täna ma seda kindlasti nii ei tee. Muidugi ATH ravimitest olen ma endiselt positiivselt vaimustuses, kui hästi need töötavad ja kui hästi need mõjuvad. Aga ravimid on kõigest tööriistaks, et õppida uusi käitumismustreid, kuidas ennast efektiivselt juhtida, tuua enda ellu tuua toetavaid tegevusi ja õppida selgeks häid toimetulekumehhanisme. 

Õppimiskõver on olnud üsna järsk, kuid samas meeletult silmiavardav. Et tulemused vaimses heaolus oleksid võimalikult kauakestvad, tuleb keskenduda eelkõige tegevustele, mis need ka õhtu lõpuks koju toovad. Samas hoida võimalikult avatud meelt, et kõik päevad ei olegi ühesugused ja võib esineda hetkelisi langusi. 

Ma saan lõpuks aru, mis on mu tugevused ja kuidas ma pean ennast tegevuste abil tooma punkti, et mind miski huvitaks. Ja samas teadvustada, et kõige tugevam olen ma siis, kui keskendun ühele asjale korraga ning hoian meeles, et ma ei pea kõigega täna valmis saama.

 Keskendudes enda puudustele, mitte nii tugevatele külgedele ja enda võrdlemine teistega, see on eduvalem selleks, et ma läbi põleksin. Minu ülesanne on hoopis keskenduda sellele, mis mul hästi välja tuleb ja need asjad mida ma ei oska, siis ma pean lihtsalt leidma inimese, kes oskab ja kelle käest abi küsida.

Endale andestamine ja lootus

Palju kergendust, kuid samal ajal ka rohkelt uusi väljakutseid. Teadlikkus enda eripärast on lõpuks vaikselt lubama hakata ennast aktsepteerima. Armastama ja andestama samuti. Pealegi, see on vist esimene kord minu täiskasvanu aastates, kus ma ei tunne ennast süüdi. 

Kergendust toob ka see, et kõik raskused, mis mul koolis olid. „Silver, ära sega, istu paigal ja ära nihele.“ See ei tulnud sellest, et ma teeks seda meelega. Mul lihtsalt oli vaja „tõmmelda“, et tähelepanu hoida. Need suvetööle jäämised ja koolist välja viskamine. Ma mõtlesin, et ma olen lihtsalt loll ja ei saagi hakkama. Aga asi ei olnud ainult minus!

Muidugi pärast koolist välja viskamist, sain ma tänu uutele ebameeldivatele emotsioonidele aru ja päriselu kogemusele, mida tähendab ilma hariduseta töötamine lihttööl. See oli piisav motivaator, et ennast kokku võtta ja uuesti proovida – edukalt. Tundub täna tagasivaadates „Ahaaa – makes sense“ mustrina. 

Hakkan pihta enne, kui ülesandest üldse aru saan

„Suva, küll käigu pealt välja mõtleb“. Siis üks teine põnev muster. Midagi tundub põnev, toimub meeletu areng, kuid äkitsi tuleb platoo ette: „Selge, nüüd on aeg midagi teist teha.“

Karjääriga täpselt samasugune muster. Alguses kõik põnev ja lahe. Nii pea, kui tekib rutiin, on koheselt märgata sisemisi pinged – kõik on nii tüütu, ühesugune, mul on vaja midagi värskemat.

Samas tundub loogiline, miks valisin müügitöö, kuna seal on ju kõik need elemendid olemas, mis närve kõditavad – teadmatus, pinge, stress, suured preemiad ja võimialus särada. Kuid selleski muutus mingi hetk olukord tüütuks. Vahetasin iga teatud aja tagant töökohta, kuniks kõik jälle kordus. 

Nüüd ma tegutsen võibolla oma elu kõige suuremas teadmatuses. Ei tee enam palgatööd, pidev stress, palju küsimusi, määramatus ja teadmatus. Aga ma tunnen ennast hästi, sest esiteks mul on põnev ja teiseks, ma ei saa enam kellegi teise peale näpuga näidata kui iseenda pihta. Ehk ma õpin vastutuse võtmist täiesti uues dimensioonis. 

Ja esimest korda elus tunnen ma, et ma teen midagi, mis päriselt teeb kellegi teise elu paremaks. Ma saan aidata, olla toeks ja inspireerida, et ka kõige sügavamast august on võimalik välja tulla ning elada täisväärtuslikku elu.

See on okei, kui elu muutub vahepeal rutiinseks. Samuti on okei, kui mul on päevi või nädalaid, kus ma ei teegi mitte midagi ja ma ei pea ennast süüdi tundma selle pärast. Elu ongi üks suur protsess. Täpselt nii nagu ma arvasin enda esimest diagnoosi saades, et nüüd on kõik läbi ja algab taastumine, siis 7 aastat hiljem tean öelda, et kõik muutub. Iga päev.

Mis on peale ATH diagnoosi paremaks muutunud?

Endiselt leinan enda 20ndaid. Aga see kergenduse tunne, et ma ei olegi süüdi. See annab mulle tohutult kinnitust, et 30ndad tulevad hoopis paremad.

Ma õpin ennast väljendama, eriti emotsioonide osas ja see on meeletult vabastav. Pealegi, ATH inimestel on kaks aega – “praegu ja mitte praegu”. Kui varasemalt tuli mul blokk ette, isegi ärritusin, kui keegi küsis, millal ma midagi ära teen, eriti kui tähtaeg oli kauges tulevikus.

Nüüd ma oskan ennast aina paremini väljendada. „Varsti“, „Ma ei tea“, „Teen siis, kui tunne tuleb“ on asendunud lugupidamisega teise inimese vastu. „Ma küll ei oska sulle veel täpset aega öelda, aga ma tean et sinu jaoks on ajaline raam oluline, seega ma annan endast parima, et hoida sind kursis.“ 

Luban endal pause teha. Fuck it, luban endal isegi mitte midagi teha. Veider on endiselt. Ikka saadab tunne, et raiskan aega. Aga vahe joonistub välja siis, kui ma teen toimetusi selge peaga. Varasemalt ma proovisin ühe päeva sisse mahutada kuhjaga ülesandeid, millest viimased nihkusid ikka uneaega sisse.

Siis kui tuli pea padjale panna, hakkasid mõtted ketrama, millele ma polnud päeva jooksul ligi saanud. See rikkus rikkus mu und. Järgmisel päeval andis see aga kohe tunda. Sealt see ärrituvus, vigade tegemine ja pidev enesekriitika ilmselt alguse ka said. 

Mu psühhiaater ütles: „Hea vaimne tervis hakkab pihta tossudest“. Liikumine ja füüsiline aktiivsus on #1. Mingi hetk ma hakkasin ennast selles osas samuti sitasti tundma. Mõtted olid eesmärkidel ja kohustustel. Trenni tehes jah, ma teadsin, et see mõjub mulle hästi, aga tunne oli kehv, sest mõtted olid ikkagi: „Oi, kui palju teisi kasulikke asju ma saaks praegu teha.“ Pidev FOMO.

Tean, et jalutuskäigud mõjuvad mulle ehk kõige paremini, aga needki võtsid teinekord 2-3h aega. Nüüd uuute teadmiste valguses, olen saanud palju häid tööriistu, kuidas ennast juhtida. Teen n-ö väiksemaid ampse ehk teen tegevused ajaliselt lühemaks, aga tõstan sagedust, tehes neid päeva jooksul mitu korda ja vahe enesetundes on meeletu. 

Eneseväljendus on samuti paremaks läinud. See on mu suhtele ülimalt hästi mõjunud, tegelikult kõigile lähisuhetele pere, sõbrad/tuttavad ja muidugi suhe iseendaga. Ma ei võta enam nii isiklikult, kui keegi kas ütleb midagi konkreetsel toonil, mis mind triggerdab või avaldab kriitikat.

Samuti on see õpetanud iseenda eripärasid edasi andma, kui keegi ei mõista miks ma midagi teen või miks ma midagi ei tee. Või miks mõned asjad on minu jaoks nii olulised, kuigi teisele võivad need tunduda tähtsusetuna. 

Ma ei ole enam kogu aeg vihane või ärritunud. Varasemalt oli nii, kui ma silmad avasin, siis esimese 5 minuti jooksul leidsin ma midagi, mis mind ärritas. Nüüd ma ärkan hoopis mõnusamalt. Kui ma leian ärgates midagi, mis mulle ei sobi või ette jääb, siis käib minu peas uus hääl „Sa ei pea sellega kohe praegu tegelema“. See on meeletu edasiminek elukvaliteedis. Võime otsustada, millega on vaja kohe tegeleda ja millega võib tegeleda alles hiljem.

Enne oli mul välja mõeldud, kuidas ma päeva alustan, aga leidsin kogu aeg „takistusi“, mis n-ö vahele sõitsid minu plaanidele. Selle tulemusel olin ärritunud juba päeva alguses ja minus kasvas mingisugune sisemine raev, mis mõjutas minu tervet ülejäänud päeva.

ATH, ehk aktiivsus ja tähelepanuhäire on supervõime

Seda tuleb tundma õppida ja enda kasuks tööle panna. Sa ei ole laisk. Sa ei unusta asju meelega. Sa suudad tegelikult üli hästi keskenduda, aga just neis teemades, mis on sinu jaoks huvitavad. See on okei, kui sa tahad tegeleda mitme asjaga korraga. Samuti on okei, kui sa otsustad emotsioonide pealt ja sul on turvalisusest suva. 

Läbipõlemine, depressioon, seletamatu ärevus – see pole samuti sinu süü.

Sa oled Ferrari jalgratta piduritega. Sinu ainus ülesanne ongi õppida enda tugevusi tundma. Kõik milles me head ei ole – suva sellega.

Tähtis on üles leida küljed, milles me head oleme ja mis meil välja tuleb. Õppida teadvustama enda igapäevast toimimist ja käitumist uue pilguga ning tuua ellu toetavaid tegevusi, kus kohast saab tervislikel viisidel juurde dopamiini ja noradrenaliini. 

Ise diagnoosida pole mõtet. Seega, ära pelga võtta ühendust arstiga. Kui tasuta pole võimalik, siis tasuline abi on seda kõike väärt, kuna see on lihtsalt niivõrd elumuutev. Pealegi, uute tööriistade ja enesejuhtimise tehnikatega on võimalik see raha kiirelt tagasi teenida.

Mul olid päris korralikud väljaminekud, aga ma ei suutnud lihtsalt kannatada enam. Praegune enesetunne on aga selline, et ma suudan päevast palju rohkem osa võtta. Püsida ühe tegevuse juures korraga ja oskan õigel ajal pidurit vajutada, et taastuda järgmiseks päevaks. Mis peamine, ma tunnen ennast üle pika aja ülimalt hästi ja see peegeldub minu kõigis ettevõtmistes.

Minu elu pärast ATH diagnoosi saamist

Vaata videost lähemalt

Ma tean, et mul tuleb iseendaga veel jõhkralt tööd teha. Aga mind lohutab meeletult teadmine, et ma ei pea seda kõike täna valmis saama. Ma õpin aina rohkem juhinduma signaalidest, mida annab mulle mu enesetunne.

Toetavad tegevused, eriti füüsilised. Neid on nüüd tunduvalt lihtsam teha, sest ma tean, et mul on neid hädasti vaja. Ravimiga koostöös, saan aru, milline on okei enesetunne ja oskan paremini teha pause, mida samuti vajan.

Õpin endale andeks andma ja õpin iga päev enda supervõime kohta midagi uut, kuidas see enda kasuks tööle panna. 

Kui sa vajad tuge enda vaimse tervise teekonnal, ole hea ja anna sellest mulle teada.

Leiame koos lahendused, et saaksid ennast samuti hästi tunda.