Generaliseerunud ärevushäire diagnoos on minu igapäevast toimimist suurel määral mõjutanud. Minu algne eesmärk oli sellest iga hinna eest vabaneda, ent sellise lähenemisega jäin alati kaotajaks. Edu saabus siis, kui otsustasin enda sümptomitega sõbruneda.
Fookuses: ülemõtlemine
Muidugi, mind häirib endiselt mu diagnoosiga kaasnev ülemõtlemine. Võin soovida ükskõik mida, aga see on jääv osa minust endast. Kogu aeg mõelda, mis kõik võib valesti minna ja mis minuga võib juhtuda tuhandeid kordi päevas, on sageli päris kurnav. Lisaks külvavad kõikvõimalikud süngemad teooriad enda tervise osas hirmu ja suurendavad stressitaset.
Vajadus mõelda mitu käiku ette
Ajas tagasi rännates leian, et ülemõtlemine on saatnud mind terve mu elu, isegi enne diagnoosi saamist. Alustades sellest, et üles kasvades olid mind ümbritsevas keskkonnas sageli tingimused, kus esines palju määramatust, muresid tuleviku osas, koduseid konflikte jpm.
Tuleb tõdeda, et põhjus, mille pärast sageli üle mõtlen, on ju täiesti „normaalne“ tulemus. Peangi mõtlema mitu käiku ette. Eelkõige sellepärast, et ennast kaitsta ja teha parimad ettevalmistused oma turvalisuse säilimiseks.
Aga mida teha siis, kui see külg hakkab mind elus hoopis tagasi hoidma ja igapäeva elu häirima?
Aga kui paneks ülemõtlemise enda kasuks tööle?
Kõige õudsemaid stsenaariume ja kõikvõimalikke ebaõnnestumisi ette kujutades taipasin ühel hetkel endalt küsida: „Mille pärast ma seda oskust hoopis enda kasuks tööle ei pane?“ Lihtne on endale silt külge panna ja öelda „Ma olen ülemõtleja“ või „Ma olen ärevik“.
Huvitav, mis juhtub siis, kui ma esitan endale kolm lihtsat küsimust:
Kuidas minu ülemõtlemine on mind õpetanud?Milliseid takistusi elus olen selle abil ületanud?Kuidas on see mind tugevamaks teinud?
Võib juhtuda, et see sama külg, millest ma üritan paaniliselt vabaneda või alla suruda, on mulle hoopis kasuks tulnud.
Ülemõtlejast ülem-mõtlejaks
Iga kord, proovides enda elust kas ärevust ära kaotada, depressiooniga kaasnevaid emotsioone mitte tunda, teha otsingumootoris aktiivset uurimistööd oma sümptomite kohta, jäin alati kaotajaks.
Miks? Sest tahtsin endast ära kaotada külge, mis üritab mind juhtida ja suunata. Anda signaale, et ma teeks elus muutusi, sest see elu pole päris mulle mõeldud, mida elan. Et otsiksin endale parema ümbritseva keskkonna, kus olen toetatud. Oleksin inimene, kellel on head harjumused. Millegipärast üritasin neid signaalne hoopis vaigistada ravimite või alkoholi abil.
Jällegi, mulle meeldivad detailid. Tunnen suurt rahulolu, kui saan enda peas kaardistada, mis kõik ühe või teise valiku tagajärjel juhtuda võib. Mulle meeldib teha ettevalmistusi, sest see annab mulle turvatunde, et saan muutlikele oludele vastu minna enesekindlusega.
Seega, kui minu vaikimisi olek on pidevalt mõelda ja teadvustan, et selle tegevuse abil olen saanud väga heaks kohanejaks, siis miks ma sildistan end ülemõtlejaks negatiivsel toonil?
Hirmudele vastu astumine ebamugavusest hoolimata
Ma olen läinud ebamugavustele hirmudest hoolimata vastu ja tihti need hirmud, mida ma olen oma peas ette kujutanud… need ei saa teoks. Olen õppinud, et tundmatu olukorra saabudes võib alati midagi minna teisiti, kui olen seda oma peas ette kujutanud. Sellel puhul on alati uued võimalused ka ootamatuteks lahendusteks. Siin jääb mul ainult endalt küsida: „Milleks elan olevikus ärevusega tuleviku ees, mis pole veel juhtunud?“
Jätkates uue mõttelaadiga, leian, et ülemõtlemine on mu julgust hoopis kasvatanud. Statistiliselt võib kõik minu vastu olla. Aga ma lähen ikkagi proovima. Teisalt võin teha ükskõik kui palju ettevalmistusi, aga ma pole kunagi 100% päriselt valmis. Ning see on ajendanud mind tegudele, ka vähese ettevalmistusega. Sest ainult tegutsemise kaudu saan teada, kas mu hirmud peavad paika või mitte.
See kõik kõlab kui iseenda juhtimine?
Ehk ma olengi enda mõtlemise osas juhtival positsioonil, nagu ülemus ettevõttes? Äkki ma polegi ülemõtleja vaid hoopis ülem-mõtleja?
Üks pisikene sõnakõlks mõttelaadis, kuidas ma vaatan endas külge, mis on mulle palju ärevust põhjustanud, võib saada küljeks, mida hakkan pidama hoopis enda tugevuseks. Pole enam tarvis seda häbeneda, alla suruda või endast eemale tõugata. Ma saangi olla mina ise, kõikide oma eripäradega. Kuna ma ei pea enam end kellekski teiseks tegema, siis jääb mul energiat üle ning minu seisund ei ole enam minu jaoks kurnav.
See on õpetanud mind iseennast rohkem väärtustama. Sageli saatis mind tunne, et kõigil teistel on alati paremini kui minul endal. Jällegi, ma võrdlesin ennast teiste inimeste tulemuste ja saavutustega. Mille aga välja jätsin, olid need küljed, mis teistele raskusi või ebakindlusi valmistavad, selle, kui palju on teistel olnud magamata öid, allaandmisi, ebaõnnestumis ja muid kaotusi?
Mitte keegi teine ei tea, mida tähendab olla mina
Kui ma võrdlen ennast ainult endaga, on mul tunduvalt tähendusrikkam elu, mis toidab ka mu hinge. Mitte keegi teine ei tea, mida tähendab olla mina. Siiski ei välista uus mõttelaad, et ma ei tohi olla ambitsioonikas. Vastupidi! Ma võin seada endale suuri eesmärke. Mul võivad olla suured unistused. Pean lihtsalt meeles hoidma, et teeksin seda, mis on minu enda sisemaailmaga kooskõlas ning jälgiksin, milliseid signaale saan enda sisemiselt masinavärgilt.
Aegajalised ohverdused on samuti teretulnud. Hetked, kus peangi tegema rohkem kui tavaliselt. Võib-olla ohverdama isegi mõned unetunnid. Minu ülesanne ongi leida üles oma piirid. Pealegi, piirid ju nihkuvad kogu aeg. Pean meeles pidama, et igale sprindile peab järgnema ka võrdväärne osa puhkust, kus toimub akude laadimine.
Mõtteharjutused, et ennast paremini mõista
Need põhimõtted on aidanud mul ennast paremini mõista. Sest mul on olnud aega küsida, mis mulle päriselt meeldib. Kes ma olen ja milline inimene ma soovin olla. Mis omakorda on aidanud jõuda tegutsemiseni (see kõige tähtsam osa, et midagi üldse muutuks).
Kõik need küljed, mida ma endas pelgan või olen proovinud varjata, on saanud täpselt sama mõtteharjutuse, küsides need kolm lihtsat küsimust:
- Kuidas _____ on mind õpetanud?
- Kuidas ______ abil olen ületanud elus takistusi?
- Kuidas ______ on mind tugevamaks teinud?
Jah, ma olen ärev, aga sellest olenemata enesekindel.
Jah, ma olen depressiivne, pole küsimustki, aga mul on ülimalt hea empaatiavõime.
Soovitan kõigil seda harjutust teha ja enda ebakindlusele või muudele varjus olevatele külgedele anda hoopis uuem ja positiivsema kõlaga definitsioon.
Kui veel eriti vingelt nende sõnadega mängida, saab tuletada enda jaoks ülimalt põneva kutsungi.
Paar näidet
Ma olen depressiivne. See on õpetanud mind täiesti 0-st ennast tundma õppima. Nagu ratsutaminegi, et see õnnestuks, pean ma õppima hobust tundma. Oot-oot! Äkki ma olen: depressiivne + taltsutamine -> Depressiooni Taltsutaja?
Ma olen ülemõtleja. Jällegi, mulle meeldivad pisiasjad. Mulle meeldib planeerida, mõeldes kõikvõimalike ohtude ja positiivsete tulemuste peale. Kõlab nagu enda mõtete juhtimine? Ülemus? Äkki ma olen hoopis: ülemõtleja <- ülem + mõtleja -> ülem-mõtleja.
Teadvustades enda sees toimuvat, oskan paremini sellega tegeleda ja samas tuua välja, mida mul on vaja, et ennast hästi tunda. Sest keegi teine ei pea mõistatama ega olema selgeltnägija, et aru saada, mis mul vaja on. Minu ülesanne on seda võimalikult lihtsalt edasi anda. Selline tegutsemine aitab võtta ohjad oma elus enda kätte, sammuda teekonnal, mis toob mu ellu tähendust. See aitab mul ka ennast kaitsta, kutsudes korrale, kui keegi peaks mulle liiga tegema.
Oskus muuta pessimismi optimismiks
Lähenemine „ülemõtlejast ülem-mõtlejaks“ on aidanud mõista paremini oma emotsioone. Oskan nende ajendil tegutseda, et end paremini tunda. Tuletagem meelde ka seda, et tunnetest on täiesti okei rääkida ning neid jagada. Siiski peab olema tähelepanelik, et see protsess ei muutuks vingumiseks, hädaldamiseks või ettekäändeks, miks ma ei saa midagi teha või miks mul ei tule midagi välja. Ning alati peab järgnema jagamisele konkreetne tegevus, mis toob muutuse.
Ülemõtlemine on õpetanud mulle optimismi. Kui mul on võime mõelda kõigest, mis võib valesti minna, peaks see toimima ka vastupidi. Ehk mul on võime mõelda kõigest, mis võib hästi minna. Seda viimast on küll pisut keerulisem teha, kuid mulle meeldib mõelda sellest, kui trennist, mis nõuab regulaarset harjutamist ja järjepidevust.
Teen samal teemal ettevõtetele ka vaimset tervist toetavaid koolitusi, mille fookuses on:
REGISTREERU KOOLITUSELE
Vaimset tervist toetavad koolitused annavad strateegia, mis toob paremad töötulemused
Igal inimesel on osa endast, mida ta teistele ei näita. Nende külgedega töötamine aitab meil leida tugevused ja suurendab enesekindlust, mis kajastuvad töötulemustes.
Kuidas olla inimene, kellel on hea vaimne tervis.Kuidas tiimina suhelda ebakindluse teemadel ja kuidas teha neist hoopis tugevused.Nii saame kõik olla “mina ise”, ei pea varjama ega head nägu tegema siis, kui on raske, vaid oskame edasi suhelda sellest, mida vajame, et end hästi tunda.
Kui tunned end hästi, siis peegeldub see ka heades töötulemustes.
Algselt ilmunud virtuaalkliinik.ee
