Mul on unistus ehitada üles töökultuur, mis toetab vaimset ja füüsilist tervist, edendades põhimõtteid, kus pauside tegemine poleks häbiasi ja puhkamine tähendaks rohkemat kui üks kord aastas aja maha võtmist ning sellel ajal ikkagi edasi töötamist.
Puhkamine võiks olla midagi iseenesestmõistetavat ja see tuleks teha enda jaoks reaalsuseks täpselt siis, kui seda kõige rohkem vaja on. Hetked endale, ka töö ajal, võiksid olla normaalsus. Ja ma ei peaks tundma ennast süüdi, kui on vaja aeg maha võtta. Värske mina on kvaliteetsem ja produktiivsem.
Avastan või taasavastan tegevused, mis mulle lõõgastavalt mõjuvad ning mille järel tunnen end puhanuna
Kujuta palun korra ette, et on täiesti vaba päev. Väljas on mõnus suvine ilm. Hommikukohv ja söök maitseb kuidagi paremini. Enesetunne on erakordselt energiline ja positiivne. Nutiseadmest tühja kalendrit vaadates on ekraanipeegeldusest näha enda naeratav nägu.
Millised tunded tekivad päeva edasise sisustamise osas?
See tunne tasub meelde jätta ja taoline mõtteviis võiks saada igapäevarutiiniks. Just selle abil saan ma rikastada enda argipäevi tegevustega, mis mind väga suures osas toetavad.
Nii mind kui ka sind mõjutavad ümbritsev keskkond, harjumused, inimesed, ja kui kaevuda kõige pisema detailini välja, siis see nimistu tuleb ilmselt kilomeetrite pikkune. Sellepärast on hästi oluline olla kursis, kustkohast saan energiat juurde ning kustkohast ja mille tulemusel kipub see kaduma.
Ärevuse või halva enesetundega võib kahjuks ära harjuda. Kui treenin ennast märkama muutusi oma enesetundes, võimaldab see mul ennast kaitsta halva eest ja võtta puhkust õigel ajal, mil seda kõige rohkem vajan.
Kui mõtteharjutuse käigus said ilmutusi nende tegevuste või lõõgastusviiside kohta, mis sind kohustuste keskel toetavad, siis ole palun nii hea ja mõtle, kuidas need ka enda ellu tuua. Alusta muidugi kõige lihtsamast. Vali kõigepealt ainult üks tegevus, alusta sellega juba täna ning küll kõik ülejäänu juba järjepidevalt tegutsedes samuti paika loksub.
Vahest on see võimalus kogeda hoopis midagi uut? Või oled end tagasi hoidnud, sest pole kellegagi tegevust koos alustada? Äkki hoopis mugavustsoon segab tegutsema hakkamist? Olenemata põhjustest oli parim aeg alustada eile, aga täna on samuti väga hea päev tegudele asuda, sest enda jaoks puhkuse võtmine pole patt.
Võtan eeskuju oma seadmetest
Kui mu telefon näitab, et akut on järel 20%, annab see teavituse, küsides, kas lülitada sisse energiasäästurežiim, et pikendada aku kestvust. Minu telefon on minu jaoks väga oluline töövahend ja kui mul pole seadet võimalik kohe laadida, annan omalt poolt veel ekstra panuse, et kasutada seda ainult äärmisel vajadusel. Niipea, kui avaneb võimalus, panen oma seadme laadima ja mõnikord pean seda tegema lausa mitu korda päevas. Tihti taban ennast mõtlemast, miks ma enda „akude“ osas sarnast lähenemist ei kasuta…
Kujutame koos ette sama põhimõtet iseenda puhul. Tunnen end väsinuna ja sooviksin puhata. See on ju… teavitus? Märguanne, et minu energiatase on madal ja ma peaksin tegema valiku, kas lülitada sisse energia optimeerimine või panna oma „aku“ laadima. Minu esimesed mõtted selles olukorras tulevad hirmunootidega: „Mis saab minu kohustustest ja lubadustest?“, „Keegi teine ju neid minu eest ära ei tee“, „Kuidas ma nüüd teisi niiviisi alt vean?“
Jällegi, need on ainult mõtted ja neid on okei mõelda. Mind on siiski ainult üks ja ma pean looma endale võimalikult head tingimused ja harjumused, mis mõjuvad mulle hästi pikemas perspektiivis ehk teisisõnu viimase hingetõmbeni. Teha pause, kasvõi mikropause, on väga oluline. Sest „laetud akudega“ olen ma mitu korda produktiivsem ja kasulikum.
Defineerin, mida tähendab minu jaoks puhkamine
Suvine aeg toob palju päikest. Õhtud on kauem valged ja ühes sellega on tunda ka üleüldist energiataseme tõusu, mis samuti peegeldub sooritusvõimes. Patt oleks sellist aega „raisku lasta“ – eks ole? Seega on just praegu õige aeg uuesti lahti kirjutada, mida üldse tähendab sinu jaoks puhkamine?
Esimese hooga tundub, et sellisel asjal justkui ei peakski pikemalt peatuma. Aga vahel jään endas kahtlema, et ei teagi päris täpselt, mida puhkuselt oodata, eriti kui see on kuskil kauges tulevikus olev sündmus.
Taas: mis või kes keelab mul tuua enda ellu hetki, kus võtan kasvõi korraks aja endale?
Selle meeles hoidmiseks pean ma end tihti korrale kutsuma ja tegema läbi harjutuse, mis aitab sekkuda, kui enda tegevustesse kipun ära uppuma. (Ja seda juhtub rohkem, kui tahaksin tunnistada.)
HARJUTUS
Kuidas hoolitsen puhkamise eest?
Ma tunnen ennast puhanuna, kui ma … … …
Ma saan energiat juurde, kui ma … … …
Kuidas saan seda teha kohustuste keskel?
Esimene samm selleks on homme kell …
See on kaval taktika, sest ma tõesti kipun unustama. Teisalt jällegi võib mõni tegevus olla end ammendanud ja teen neid pelgalt harjumusest. See lähenemine aitab tuua ellu värskust, luues võimalust uute rutiinide tekkeks. Mis omakorda toetab hea vaimse tervisega inimese mõtteviisi: kui ma olen endast rohkem teadlikum, olen ma endaga ka rohkem rahul.
Harjutamine teeb oskajaks
Mida rohkem enda eest hoolitsemist praktiseerin, seda rohkem oskan ka märgata muutusi oma enesetundes. Oskan rikastada oma elu harjumuste ja käitumisviisidega, mis omakorda lisavad positiivset särtsu ja võingi täiesti reaalselt elada elu, millest unistan.
Pea meeles ka seda, et iga teekond saab kuskilt alguse ja on sügavalt unikaalne. Igaüks liigub omas tempos ja see juba ainsana on täiesti piisav – peaasi, et tegutsed.
Algselt ilmunud virtuaalkliinik.ee
