Depressioon oli kunagi minu jaoks pelgalt sõnakõlks. Levis igasuguseid kirjeldusi selle tunde kohta: oled lihtsalt kogu aeg kurb, jõuetu, elu näib olevat mustvalge. Ma ei osanud nende seletustega samastuda, need tundusid kaugena, samas ka pealiskaudsed. Lähedaste seas seas polnud keegi seda omal nahal tunda saanud – või siis oldi, kuid lihtsalt tehti head nägu ja kannatati ära. Kõik muidugi muutus siis, kui ma ise diagnoosi sain.
Toon siinkohal välja kuus eksiarvamust depressioonist, millele lisan isikliku perspektiivi, kirjeldades võimalikult täpselt, kuidas nende tunnetega olla on ja mida need õieti tähendavad. Loodan siiralt, et see aitab paremini mõista depressiooni olemust ja ka inimest, kes parasjagu sellega võitlemas on, ning annab teeviidad, kuidas teda selles võitluses toetada.
1. Sa oled lihtsalt laisk
Kõrvaltvaatajale võib tõesti nii tunduda, sest ma ei taha enam midagi teha. Ma ei oska enam tunda ning sellepärast tunduvad kõik tegevused, ka kasulikud, täiesti mõttetuna. Kuna mul on nii halb nii seest kui ka väljast, siis tunnen, et ma ei ole vääriline enda jaoks häid asju tegema, sest ma ei oska nendes enam head üles leida.
Ma tean küll, et ka kõige lihtsam elust osa võtmine on mulle kasulik. Lihtsalt aja end püsti, mine õue ja naudi värsket õhku ja päikest. Aga ma ei taha! Sest minus pole jõuvarusid sellega tegelemiseks. Isegi püsti tõusmine nõuab meeletult energiat, nagu oleks see maratoni jooksmine. Ma kardan ka, et äkki ma teen endale veel rohkem liiga ning jään ilma sellestki, mis mul veel alles on jäänud.
Magamine aitab mitte eksisteerida ja mitte tunda õudseid tundeid, sellepärast on see tegevus valik #1 Kuid magamine on piiratud ressurss ja mingist hetkest pole seegi enam võimalik.
Iseenesestmõistetavad tegevused enda eest hoolitsemisel – hammaste pesemine, duši all käimine, söögivalmistamine – ka need tunduvad tühisena. Enesetunne on nii halb, et ka nendel tegevustel pole absoluutselt mingisugust pointi.
Kui võimalused ja jõuvarud on kasinad ja piiratud ning kurnatuskipub võtma eluisu, on ülimalt tähtis hakata ennast tunnustama ka kõige lihtsamate õnnestumiste puhul. Depressioonis olles on lihtsate tegevuste alustamine tõeliselt suur katsumus. Kui ma sain päeva jooksul voodist välja, oli see minu jaoks meeletult suur eneseületus, mille pärast oli põhjust uhkust tunda. Ennast piisavalt tunnustades hakkasin mõistma, et ma siiski saan millegagi hakkama ning see andis mulle usku ja lootust paranemiseks.
2.“Mõtle positiivselt”
Minu isiklik lemmik, sest isegi oma parima tahtmise juures polnud ma suuteline ühtegi tunnet puhtalt mõttejõul positiivseks mõtlema. Positiivsed mõtted on muidugi väga tähtsal kohal vaimse tervise eest hoolitsemisel, kuid sellele peavad järgnema ka teod, mis aitavad saavutada parema enesetunde ja parema vaimse tervise.
Kõiki mõtteid tuleb osata mõelda. Samuti tuleb osata tunda kõiki tundeid. Kellelgi pole mitte mingisugust õigust võtta kelleltki ära võimalus ennast halvasti või hästi tunda ja kellelgi pole õigust teiselt tundeid ja mõtteid “ära võtta”. Öeldakse, et pole olemas häid ega halbu emotsioone, on lihtsalt emotsioonid. Kui saan tunda raskusi, keerukaid olukordi, oskan väärtustada head. Kui tunnen head, siis järelikult olen midagi oma raskustest õppinud.
Mulle on tervenemise teekonnal väga suureks abiks olnud see põhimõte, et ma pean vastu võtma kõik tunded ja mõtted. Olenemata sellest, kas need mõjuvad mulle hästi või halvasti. Alguses ma põgenesin raskete tunnete eest ja proovisin nendega mitte tegeleda. Surusin need alla ja lootsin, et asjad laabuvad iseenesest.
Nüüd ma tean: kui läheb raskeks, siis ma ei saa enda pead liiva alla matta ja loota, et olukord läheb võlujõul paremaks. See on juhtunud põhjusega, siin on mingisugune õppetund ja ma pean midagi muutma. Usk, lootus ja positiivsus ainult suurendavad õnnestumise tõenäosust, kui asun tegudele.
3. Tahan tagasi saada selliseks nagu olin
Sa ei saa kunagi tagasi selleks inimeseks, kes sa olid enne!
Kui depressioon mind tabas, olin nõus kasvõi oma hinge maha müüma, et saada tagasi see inimene, kes ma olin enne. Ma ei tahtnud ennast tunda nii abituna, nii katkisena, nii eksinuna. Ja nii irooniline kui see ka pole, alles siis, kui ma jäin kõigest ilma, oskasin väärtustada seda, mis mul olemas oli.
Kui esimesed tagasilangused olid seljatatud ning eitusfaas hakkas lõppema, sai mulle järjest rohkem selgemaks, et see inimene, kes ma olin varem, põhjustaski mu haigestumise. Tema harjumused, tema elustiil, tema teadlik lähenemine probleemidega mitte tegeleda, ennast tuimestada ja põgeneda. Seega, milleks teda üldse tagasi igatseda?
Kui ma olen nõus muutuma, et saada paremaks, siis tõesti ma ei saa kunagi tagasi selleks inimeseks, kes ma olin enne. Ma saan hoopis paremaks inimeseks. Ma teen tööd enda valukohtadega. Õpin neist, kuidas üle salvestada oma käitumismustrid, kuidas muutuda, kuidas areneda ja kuidas enda eest järjest paremini hoolitseda.
4. Olen kõike proovinud, aga miski ei aita
Kui korrata ühte ja sama ning oodata iga kord erinevat tulemust, siis polegi muutus võimalik. Näpuga on lihtne näidata. Lükata enda tervenemise osas vastutus kellegi teise õlgadele.
Täpselt nii tegin ka mina. Käisin teraapias. Võtsin ravimeid. Kui olemine läks paremaks, lõpetasin arsti heakskiidul antidepressandid. Sain natukene aega normaalselt elada, kuniks tekkis tagasilangus ja kõik hakkas otsast peale. See jättis tunde, et olen justkui kõike proovinud, aga miski ei aita. Siiski, see on ennatlik järeldus, kuna ma läksin täpselt sama elu juurde tagasi, mida elasin enne haigestumist. Olla keskkonnas, kus läksin varasemalt katki, suurendab tõenäosust, et see juhtub korra veel.
Allaandmine ja ebaõnnestumine on depressioonist tervenemise teekonnal pigem loomulik osa. Aga need on olulised hetked, sest nendel momentidel võib enda kohta kõige rohkem õppida. Mul oli ja tegelikult on siiani kaotusi raske vastu võtta, kuna see tekitab tunde, et alustan taas nullist. Kuid reaalsus on see, et iga ebaõnnestumisega saan ma õppetunni, mida teha järgmisel katsel teisiti või mida jätta hoopis tegemata.
Muutused on minu jaoks hirmsad, sest tekib tunne, nagu ma peaksin osa iseendast hävitama või ära andma. Kui alustan muutuste elluviimist ja mind ei saada oma tegevustes edu või ma pole suuteline nägema tulemusi, on mul tunduvalt lihtsam pöörduda tagasi oma vana ja harjumuspärase elu juurde – mis paratamatult põhjustab mulle kannatusi, aga on oma valu poolest tuttav ja talutav. Aga kas see on täisväärtuslik elu, kui ma kogu aeg pean kannatama?
Minu soovitus on, et alati tuleb uuesti proovida. Iga ebaõnnestumine viib mind lähemale õnnestumiseni. Ja kui ma ise enam üksinda ei oska, siis tean, et täiesti okei on abi küsida.
5. Ainult ravim teeb terveks
Ma olen suur fänn teaduse ja meditsiini osas. Suhtusin antidepressantidesse ülisuure uudishimuga, et teada saada, milline on nende mõju depressiooni ja ärevuse sümptomite vastu. Need on väga head tööriistad, et maandada oma sümptomeid ja tunda taas, et saab elust osa võtta.
Minu suurim viga oligi see, et jäin hea toime põhjal uskuma, et ravim ainukesena teeb mind terveks ja ma ise ei pea mitte midagi tegema. Sellepärast ma ka nii mitmel korral depressiooni tagasi langesingi.
Samas pole ju midagi imestada. Ravim on abivahend. Selle eesmärk on maandada sümptomid ja anda võimalused hakata endaga tegelema. Mõtestada lahti, miks ma ennast nii halvasti tunnen, kus on need põhjused ja kuidas tegutseda nii, et mul paremaks läheks.
Ravikuuri eesmärk on ju ravimite võtmine järk-järgult lõpuks lõpetada. Kui loota ainult ravimitele, siis niipea, kui antidepressantide mõju kaob, ei olda tavaliselt ühtegi muutust enda ellu toonud. Ehk kui elatakse enda elu täpselt samal viisil edasi nagu enne haigestumist, siis paratamatult tuleb ju kõik tagasi.
6. Mul pole mõtet kellelegi rääkida, sest keegi ei mõista mind
Teha end haavatavaks on meeletult suur väljakutse, sest ma langetan ju enda kõik kaitsemüürid ja lasen teise inimese enda maailmas toimuvale 100% aususega ligi. Kui olen selles varem kõrvetada saanud, on julgus usaldada kadunud ja pigem hakatakse sarnaseid olukordi tulevikus vältima.
Ma tahan olla tugev, ma tahan hakkama saada. Ma ei taha kellestki teisest sõltuda! Tuleb ju tuttav ette? Mul on teatud sorti valehäbi ja hirm enda sees toimuvast rääkida, sest ma olen ju mees! Mees peab ise olema tugev. Mees aitab teisi. Ja pealegi, on keegi üldse võimeline mõistma? Öeldakse ju ikka, et küll üle läheb või “mõtle positiivselt”. Sellepärast oli lihtsam teha head nägu ja öelda, et kõik on hästi.
Depressioonist tervenemine tähendas minu jaoks, et ma pidin ennast uuesti tundma ja armastama õppima. Ma olen pärit keskkonnast, kus kõik jäetigi pigem enda teada. Tunnetest ei räägitud või kui seda tehti, siis plahvatades ja alles viimasel minutil, kui kõike oli liiga palju kogunenud.
Praegu ma tean, et enda sees toimuvast rääkimine on hoopis midagi enamat kui lihtsalt kurtmine, hala või nõrkus. See on hoopis emotsionaalne intelligentsus.
See on vundament, millele ma rajan oskused, kuidas ma enda eest hoolitsen.
Ma oskan enda sees toimuvast teisele inimesele rääkida, et edasi suhelda.
Kui ma tean, mis minu sees toimub, olen ma tugevam kui kunagi varem, sest võtan vastutuse enda heaolu osas. Ma tean, mis on minu järgmised sammud. Ma tean, kustkohast küsida abi, kui ma seda vajan. See on eeskujuks ka teistele, mis pakub turvatunnet ja julgust enda avamiseks ka kellelegi teisele.
Algselt ilmunud virtuaalkliinik.ee
