Minu story depresiooni ja ärevushäirega
Sügav depressioon, Generaliseerunud ärevushäire, 3x läbipõlenud, Antidepressandid
Aga täna olen inimene, kellel on hea vaimne tervis.
Mina olen Silver Kleimann-Leimann, Jõgevalt pärit mees, kelle lapsepõlv oli tormiline, kuid täis ka armastavaid ning eredaid hetki. Piiratud rahalised võimalused, peretülid ja pidevalt muutlikud tingimused panid mind kindlasti varem üles kasvama, kui see muidu oleks juhtunud.
Samas õpetas see mulle, et tuleb väga loovate lahenduste peale tulla ja ilmselt sellepärast olen ma ka suur kunstide armastaja, eelkõige muusika ja visuaalse poole.
Praegu on minust saanud meeletult positiivne inimene. Ma olen see tüüp, kelle jaoks on klaas alati pool täis. Mulle meeldib naerda, mulle meeldib näha ilu ka kõige lihtsamates asjades, sest elu on niiiiiiiiii lühike!
Mõni suvaline äge fakt minu kohta:
- Mu lemmik värv on punane, mida ma näen kõige vähem, kuna ma olen colourblind
- Mind on keskkoolist välja visatud, aga ma suutsin selle siiski lõpetada
Minu varjukülg & ebakindlused
Sügaval minu sees on maailm, mida keegi peale minu ei näe ega tea. See on mu kõige üksildasem nurk, kuhu pääsen ainult mina ise. Siin vaikuses on tegelikult vali.
Minu varjukülg ütleb, et ma pole piisav, isegi siis kui midagi saavutan. Seal ma olen ülemõtleja. Mõtlen kõigest, mis võib valesti minna ja mis minuga juhtuda võib. Lihtsalt ketran ja ketran, isegi kõige pisemad mured võivad kolmanda astme tormihoiatuse anda, kuniks need mõjutavad mind füüsiliselt.
Samas ma soovin, et kõik õnnestuks esimese korraga ja perfektselt. Kui seda ei juhtu on mul lihtne käega lüüa. Millegi pärast tahan, et kõigil teistel oleks hea ja kui jaksu veel on, siis hoolitsen selle vähese jõuga enda eest.
Enese saboteerimine – see on mu isiklik närvikõdi, sest milleks lasta rikkuda oma päev kellelgi teisel, kui ma saan seda teha ise teha? Samas on endiselt ülimalt jabur see, kui sügavalt mulle teiste arvamus korda läheb. Kui väga ma hoolin teiste heakskiidu järele, kas ma teen nüüd õigesti või valesti, mis justkui leevendaks mu enesekriitika noote.
Minu diagnoos
Sügav depressioon psühhootiliste sümptomitega ja generaliseerunud ärevushäire. Algul olid need lihtsalt sõnad, mida ma ei mõistnud. Aga tegu on seisundiga, mis röövib minult kogu tahtise eksisteerida ja ei luba mul elada enam sellist elu, mida elasin.
Statistika ütleb, et kes on korra depressiooni küüsi langenud, võib sinna tagasi sattuda. Lausa kolmel korral olen ma selle pimedusega võidelnud.
Esimene raviteekond oli nagu päikesekiir tormipilvede vahel, aga kui ma hakkasin end paremini tundma ja sain elust jälle osa võtma hakata, läksin ma täpselt sama elu juurde tagasi – sama töö, samad inimesed, samad harjumused. Ehk täpselt samasse keskkonda, kus ma katki läksin. Ei läinud kaua, kuniks depressioon mind taas endaga kaasa tõmbas.
Teisel korral proovides sain ma taas kindlalt jalule tagasi, tehes seekord reaalseid elumuutusi, et mul parem oleks. Kuid vanad harjumused on nagu vanad sõbrad – nad leidsid tee tagasi mu ellu. Alkohol tuli, nägi ja võitis ning viis mu taas tuttavale hämarale teele. Olgugi, et tema pakutav leevendus oli kohene, kuid siiski seniks, kui see mu veres oli.
Kolmas katsetus ei viinud mind kuskile. Ravimid ja alkohol ei toonud leevendust, vaid süvendasid tühjust. Ma olin lootust kaotamas, sest ma ei teadnud ega osanud enam midagi teha. Minu mõtted ähvardasid viia mult kõige kallima – mu elu.
Keegi teine ei tule mind päästma...
Oli hetk, kus mõistsin valjult ja selgelt – ma tahan elada. Mitte lihtsalt eksisteerida, vaid tõeliselt elada. Aga sellest sügavast august välja saamiseks saab mind aidata vaid üks inimene – mina ise.
Kannatuse valu oli muutunud suuremaks kui valu muutuse ees. Seega lihtsam oli muutuda. Ja see ei olnud üldsegi nii lihtne. Taas nullist peale. Jällegi see õpetas mulle, et taastumise võti peitub minus endas ja minu usk muutusesse aitab mul ka ennast taas üles leida.
Kõik pidi muutuma – minu eluviis, harjumused, väärtused, isegi inimesed mu ümber.
Võtsin endale väljakutse, mis tundus mulle kõige käegakatsutavam: tegutseda 24 tunni kaupa. Esimene samm oli alkoholist loobumine, minu kõige suurem vaenlane. Hakkasin tegelema liikumisega, et saada leevendust oma peas toimuvale. Alustasin kõige lihtsamast, mis minu jaoks tol hetkel võimalik oli – jalutuskäikudest. Teen seda tänaseni, sest see on minu jaoks üks tähendusrikkaim tegevus.
Ja ma pean iga päev kõige eest uuesti hoolitsema, kui tahan olla inimene, kellel on hea vaimne tervis.
Nullist alustamine
Taastumine on olnud minu jaoks justkui uuesti sündimine, sest olen pidanud ennast täiesti algusest peale tundma õppima. Kõik, mille eest varem põgenesin, pean ma nüüd vastu võtma ja läbi kogema. Olen õppinud uuesti armastama – mitte ainult maailma enda ümber, vaid ka iseennast. Iga päev on toonud endaga kaasa uusi avastusi ja aidanud meelde tuletada osasid endast, mille olen unustanud. Oskan paremini välja suhelda, mis mulle tõeliselt meeldib, mida ma päriselt vajan, ja mis veelgi olulisem – mida/keda ma ei taha oma elus enam näha.
Olen õppinud enda eest rohkem seisma, et kaitsta enda heaolu, Samas on see õpetanud mõistma oma tundeid sügavamalt ja mida nendega peale hakata, kuigi varasemalt surusin neid lihtsalt alla. Olen avastanud, et ärevus ei ole haigus millest peab lahti saama vaid see on signaal, mille järgi ma pean koostama plaani ja tegutsema vastavalt. Langused on samuti OK nähtus, mis ei tähenda lõppu, sest raskused just arendavad. See õppetund on andnud mulle vabaduse – vabaduse olla mina ise, ilma hirmuta, et kaotan kontrolli või langen tagasi haiguse küüsi.
Ja kui ma julgen riskida, siis ma olen palju ka tundmatuses, mis tähendab, et stress, ärevus ja hirmud pole kuskile kadunud, aga ainus vahe on see, et ma teretan neid ning õpin neid taltsutama.
Olen aru saanud, kui varem ajasin taga stabiilsust, siis täna on see minu jaoks teise tähendusega. Olukord, kus kõik jääb samaks ja mitte midagi ei muutu ning seda ma ei soovi.
Asi on minus...
Kui ma lõpuks mõistsin, et depressioon ja ärevushäire pole haigused, täitusin ma vihaga ja pettumusega. Selle pärast, et nii paljud inimesed otsivad meeleheitlikult abi probleemile, mida peetakse haiguseks. Kuid tegelikkuses on see märk, et ma elan elu, mis mulle enam ei sobi. Ravides ainult sümptomeid, jäävad probleemi juured alatiseks alles.
Ma vihastasin, kuidas vaimse tervise eest hoolitsemine on sageli arstide poolt pealiskaudne. Hea kui üldse löögile saab, sest tervisekassa poolt rahastatud järjekorrad on kuni aasta. Ja kui ollagi psühhiaatri vastuvõtul (häid psühhiaatreid on õnneks endiselt olemas), siis abiks on: “võta see tablett ja kõik saab korda”.
Aga kas saab?
Minu enda kogemus ja kohtumised klientidega on näidanud, et praegune süsteem vajab värskendust.
Võitlen vastu mõtteviisile – nagu vanal versioonil minust, kes valis probleemidega tegelemise asemel põgenemise läbi tuimestavate vahendite.
Ma olen kuri, kui keskendutakse esmajärjekorras sümptomitele, mitte probleemide juurtele. Sest nii pea, kui mu enda sümptomid olid kontrolli all, löödi toimik kinni ja mind saadeti vana elu juurde tagasi, ja kõik justkui hakkas otsast peale, kuniks jälle olin arsti ootejärjekorras.
Tulemuste nägemine, järgides põhimõtteid, kuidas olla inimene, kellel on hea vaimne tervis, ajendas mind õppima kogemusnõustajaks. Sest tõendeid oli piisavalt, et läbi elumuutuse on võimalik depressioonist ja ärevushäirest sirguda inimeseks, kellel on hea vaimne- ja füüsiline tervis ning ma soovin teisi samuti sellel teekonnal aidata..
Kui sa otsid samuti seda viisi, kuidas depressioon & ärevushäire seljatada, siis ole hea ja luba ma aitan sind.