Minu story depresiooni ja ärevushäirega

Mina olen Silver Kleimann-Leimann, Jõgevalt pärit mees, kelle lapsepõlv oli tormiline, kuid täis ka armastavaid ning eredaid hetki. Piiratud rahalised võimalused, peretülid ja pidevalt muutlikud tingimused panid mind kindlasti  varem üles kasvama, kui see muidu oleks juhtunud.

Samas õpetas see mulle, et tuleb väga loovate lahenduste peale tulla ja ilmselt sellepärast olen ma ka suur kunstide armastaja, eelkõige muusika ja visuaalse poole.

Praegu on minust saanud meeletult positiivne inimene. Ma olen see tüüp, kelle jaoks on klaas alati pool täis. Mulle meeldib naerda, mulle meeldib näha ilu ka kõige lihtsamates asjades, sest elu on niiiiiiiiii lühike!

Mõni suvaline äge fakt minu kohta:

  • Mu lemmik värv on punane, mida ma näen kõige vähem, kuna ma olen colourblind
  • Mind on keskkoolist välja visatud, aga ma suutsin selle siiski lõpetada

Aga ma ei ole kogu aeg selline...

Sügaval minu sees on maailm, mida keegi peale minu ei näe ega tunneta.

See on mu sisemuse kõige üksildasem nurk. Siin, isiklikus vaikuses, kõlab ebapiisavuse kaja, mida ei summuta ükski väline aplaus ega saavutus. Siin ma olen oma ülemõtlevate mõtete vang: keerutan ja punun neid, isegi kõige tillukesemate murede ümber, kuni nad kasvavad üle pea. Ja nii ma loobin kaikaid endale kodarasse. Ohverdan enda heaolu teiste heaolu nimel.

Sabotaaž – see on mu isiklik patt, sest milleks lasta rikkuda oma päev kellelgi teisel, kui seda saan teha ma ise? Samas on endiselt mõistatamatu see, kui sügavalt teiste arvamus mulle läheb.  Kui väga ma janunen teiste heakskiidu järele, justkui oleks see ravim, mis leevendaks mu enesekriitika valu. Ja kui perfektsionism võtab võimust, siis jätan maha jäljed, millest iga järgnev samm on samm allaandmise ja läbipõlemise raske suunal.

Mul on diagnoos ka

Sügav depressioon psühhootiliste sümptomitega ja generaliseerunud ärevushäire. Need pole lihtsalt sõnad, vaid väga rasked peatükid minu elus, mida ma olen pidanud ikka ja jälle üle lugema.

Statistika ütleb, et kes on korra depressiooni küüsi langenud, võib sinna tagasi sattuda. Minu lugu on selle tõestuseks – 3 korda olen ma sellest pimedusest välja roninud, ainult et leida end taas selle haiguse haardest.

Esimene ravikuur oli nagu päikesekiir tormipilvede vahel, aga kui ma hakkasin end paremini tundma ja sain elust jälle osa võtma hakata, läksin ma vanade harjumuste juurde – sama töö, samad inimesed, samad rutiinid. Ehk täpselt samasse keskkonda, kus ma katki läksin. Ja polnud kaua, kuniks depressioon, nagu tõusulaine, mind taas endaga kaasa tõmbas.

Teisel korral ravi saades tundsin ma uuesti kindlat pinda jalge all, tehes muudatusi, mis pidid tooma kaasa parema tuleviku. Kuid vanad harjumused on nagu vanad sõbrad – nad leiavad tee tagasi su ellu. Alkohol, see vaikne kaaslane, avas ukse tuttavale hämarale teele, viies mind tagasi alguspunkti.

Kolmas katsetus jalad alla saada ei viinud mind kuskile. Ravimid ja alkohol ei toonud leevendust, vaid süvendasid seda kõikehõlmavat tühjust. Mõtted, mis varem olid vaid sosinad, muutusid karjeteks, ähvardades viia mult kõige kallima – mu elu.

Keegi teine ei tule mind päästma...

Oli hetk, kus mõistsin valjult ja selgelt – ma tahan elada. Mitte lihtsalt eksisteerida, vaid tõeliselt elada. Selle selginemisega saabus ka tõde, et välja sellest sügavast august, kus ma end leidsin, saab mind aidata vaid üks inimene – mina ise.

Kannatuste tsükkel oli muutunud nii talumatuks,  et muutus tundus ainsa võimaliku päästena. See õpetas mulle, et paranemise võti peitub minus endas ja  minu usk muutusesse aitab mul ka otsitava üles leida.  Kõik pidi muutuma – minu eluviis, harjumused, väärtused, isegi inimesed mu ümber.

Võtsin endale väljakutse, mis tundus mulle kõige käegakatsutavam: tegutseda 24 tunni kaupa. Esimene samm oli alkoholist loobumine, see kõige suurem pidur mu edasiliikumisel. Seejärel, et leida leevendust tühjusele, hakkasin tegelema liikumisega – alustasin jalutuskäikudest, lihtsaimast, kuid kõige tähendusrikkamast tegevusest. Need sammud, mille eest hoolitsen tänaseni, on mind toetanud ja viinud mind kaugemale, kui ma kunagi ette kujutanud oleksin.

Nullist alustamine

Taastumine on olnud minu jaoks justkui uuestisünd – protsess, kus olen pidanud ennast otsast peale tundma õppima. See on olnud silmiavardav rännak iseenda sügavaimatesse soppidesse, kus olen õppinud uuesti armastama – mitte ainult maailma enda ümber, vaid ka iseennast. Iga päev on toonud endaga kaasa uusi avastusi ja aidanud meelde tuletada osasid endast, mille olen unustanud: mis mulle tõeliselt meeldib, mida ma päriselt vajan, ja mis veelgi olulisem – mida/keda ma ei taha oma elus enam näha.

Olen õppinud sõnastama seda, mis minus toimub, õppinud mõistma oma tundeid sügavamalt. Olen avastanud, et ärevus ei ole märk nõrkusest ja et iga langus ei tähenda lõppu. See õppetund on andnud mulle vabaduse – vabaduse olla mina ise, ilma hirmuta, et kaotan kontrolli või langen tagasi haiguse küüsi.

Jah, raskused pole kuskile kadunud, sest teekond pole läbi. See on alles alanud. Kuid minu vaatenurk on muutunud. Näen nüüd, et minu ees on avatud tee – võimalus kujundada oma elu just selliseks, nagu ma ise soovin. Olen õppinud, et ma ei ole oma mineviku, oma diagnooside ega oma valude pantvang. Ma olen rohkem kui ohver; ma olen oma elu arhitekt ja disainer.

Vaenlane pole enam minu sees vaid...

Kui ma lõpuks mõistsin, et depressioonist ja ärevushäirest on võimalik vabaneda, täitusin ma raevuga. Raevuga selle vastu, et nii paljud inimesed otsivad meeleheitlikult abi, mida nad ei leia. Ma vihastasin, kuidas vaimse tervise eest hoolitsemine on sageli pealiskaudne – “võta see tablett ja kõik saab korda”. Ei, ei saa. Minu enda kogemus ja kohtumised klientidega on näidanud, et praegune süsteem vajab värskendust.

Minu võitlen vastu mõtteviisile –  nagu vanal versioonil minust, kes valis probleemidega tegelemise asemel põgenemise läbi tuimestavate vahendite.

Ma olen kuri meditsiinisüsteemi peale, mis keskendub esmajärjekorras sümptomitele, mitte probleemide juurtele. Sest minu kogemus oli, kui  tundsin end piisavalt hästi, löödi toimik kinni ja mind saadeti vana elu juurde tagasi, ja kõik justkui hakkas otsast peale, kuniks jälle olin arsti ootejärjekorras. 

Tervenemine ajendas mind õppima kogemusnõustajaks. Tegin seda, sest ma tean – läbi täieliku elumuutuse, mille tegin iseseisvalt – et depressioonist ja ärevushäirest on võimalik vabaks saada ja terveneda.

 Ma tahan olla elav tõestus ja inspiratsiooniallikas kõigile, kes veel otsivad oma teed tervenemise juurde.

Kogemusnõustaja Silver

Depressiooni taltsutaja

Minu story

Depressioonist, ärevushäirest kuni tervenemiseni

Scroll to Top