Minu lugu depresiooni & ärevushäirega
Sügav depressioon, generaliseerunud ärevushäire, 3x läbipõlenud, antidepressandid.
Nüüd aga olen terve.
Saame tuttavaks
Mina olen Silver Kleimann-Leimann. Jõgevalt pärit mees, kelle lapsepõlv oli tormiline, kuid täis ka armastust ja säravaid hetki. Peretülid ja piiratud võimalused õpetasid mulle, et ellujäämiseks tuleb olla loov. Just sellest kasvas välja minu armastus kunsti, muusika ja visuaalse poole vastu.
Sügaval minu sees on varjukülg, mida ainult mina näen ja tean. See on koht, kus valitseb depressiivsus, ülemõtlemine, hirmud ja ebakindlused.
Minu varjukülg ütleb mulle sageli, et ma pole piisav, isegi siis, kui midagi saavutan. Olen tihti ülemõtleja, ketran muresid, mis võivad kasvada suurteks tormideks ja mõjutada mind ka füüsiliselt.
Soovin, et kõik läheks esimesel korral ideaalselt. Kui seda ei juhtu, on lihtne käega lüüa. Sageli hoolitsen teiste eest enne, kui iseenda eest. Enda saboteerimine on justkui minu sisemine adrenaliinilaks – kui päev peab rikutud saama, siis miks mitte ise seda teha?
Keegi teine ei tule mind päästma...
Oli hetk, kus mõistsin selgelt – ma tahan tõeliselt elada, mitte lihtsalt eksisteerida.
Sain loota vaid ühele inimesele – iseendale.
Nullist alustamine
Taastumine on olnud minu jaoks nagu uuesti sündimine. Olen pidanud end tundma õppima nullist. Kõik, mille eest varem põgenesin, pidin nüüd vastu võtma ja läbi kogema. Olen õppinud armastama – nii maailma enda ümber kui ka iseennast. Olen avastanud, mida ma päriselt vajan ja millest/kellest tahan oma elus loobuda.
Olen õppinud seisma enda eest ja hoolitsema oma heaolu eest. Olen mõistnud oma tundeid sügavamalt, mitte neid alla surudes. Ärevus ei ole vaenlane, vaid signaal, mis vajab plaani ja tegutsemist. Langused ei tähenda lõppu – need arendavad.
See teadmine on andnud mulle vabaduse – olla mina ise, ilma hirmuta kaotada kontrolli või langeda tagasi. Julgen riskida ja tundmatuses viibida. Kuigi stress, ärevus ja hirmud pole kadunud, olen õppinud neid taltsutama.
Stabiilsust ma enam taga ei aja. Ma ei soovi, et kõik jääks samaks, sest muutus on elu osa ja tasakaal tundub hoopis parema lahendusena.
Asi on minus...
Kui mõistsin, et depressioon ja ärevushäire pole haigused, täitusin vihaga. Paljud otsivad meeleheitlikult abi probleemile, mida nähakse haigusena. Tegelikult on see märk, et elu, mida elan, ei sobi mulle enam. Sümptomeid ravides jääb probleemi juur puutumata.
Olen pettunud, kuidas vaimse tervise eest hoolitsemine on sageli pealiskaudne. Järjekorrad on pikad ja lahenduseks pakutakse tihti tablette. Aga kas sellest piisab? Minu kogemus ja praktika on näidanud, et praegune süsteem vajab suurt toetust. Ma ei usu, et ainult sümptomite kontroll on lahendus. Peame tegelema probleemide algpõhjustega. Olin ise selles süsteemis, kuni sain aru, et taastumine algab elumuutustest, mitte ainult ravimite võtmisega. Küll peab mainima, et ravimid on väga hea tööriist, et üldse tegutsema hakata.
See tõdemus ajendas mind õppima kogemusnõustajaks. Tahan aidata inimesi nägema, et depressioonist ja ärevushäirest on võimalik taastuda, saavutades hea vaimse ja füüsilise tervise.
Kui otsid samuti teed depressiooni ja ärevushäire seljatamiseks, anna mulle võimalus sind aidata.