Põhiline vaev, mis takistas mul kiiremini taastumist, et ma hakkasin oma depressiooni ja ärevushäiret uskuma.
Need hakkasid mind defineerima, et sisuliselt ma hakkasin eksisteerima oma sümptomite taktikepi all.
Ma võtsin uskumuse, et ma jäängi nüüd selliseks, et edaspidi tulebki kõik läbi vaeva ja läbi kannatuse.
Kujuta umbes seda ette nii, et väljas on kõige kauneim suveilm, aga sellele on taustaks lisatud kõige kurvem muusika ja see pilt läheb järjest rohkem ja rohkem must valgemaks.
Ma hakkasin end:
- Tagasi hoidma
- Endasse tõmbuma
- Muutusin tõsiseks
- Ei naernud enam
- Ei avaldanud enam oma arvamust
- Rääkisin vähem
Ja ma tundsin emotsioone vähem. Õigemini ma ei osanud neid enam tunda, sest ma teadsin, et millalgi juhtub midagi, mis tunded jälle minema pühib. Seega milleks üritada üldse?
Jooma hakkasin kõvasti. Sest see tegevus aitas mul põgeneda “teki alla”, kus ma ei pidanud reaalsusega tegelema
Aga praegu tagant järele vaadates ma ka ei imesta, sest ma proovisin terveks saada keskkonnas, kus ma katki läksin. Elades edasi täpselt sama elu, tehes täpselt neid samu asju, tegemata erilisi muudatusi. Ainsa vahega, et nüüd ma võtsin antidepressante ja jõin rohkem.
Ja 2021 aasta alguses ühel õhtul ma olingi otsustanud endale lõpu peale teha ja alla anda. See on ka hetk, millal sündis see mina, keda sa täna näed.
Pärast endalt elu võtmise katset olin ma valiku ees. “Okei Silver, kas me nüüd jätkame endist viisi ja õnnestume enda hävitamisega?”Või me proovime sellest pasast nüüd välja tulla? Ma valisin viimase
Sealt algaski ilus teekond – eneseavastamine. Et kes ma üldse olen. Mõelda vaid, et nii lihtne ongi. Alusta iseendast ja su kannatused lõppevad.
Ma avastasin, mida ma kindlasti ei tohi teha. Alkohol – kindel ei ja edaspidi täiesti out. Sest ma ie ole hea inimene selle mõju all. Mu sooritusvõime langeb ja mul on vaja selget pead, et kujundada endale elu mida soovin ja aru saada, kes ma olen,.
Ma sain aru, et ma olen enda probleemide lahendamise asemel valinud hoopis nende eest põgenemise. Ma olin ümbritsetud inimestega, kes olid samuti eksinud ja ainus, mis meid ühendas, oligi oma kannatuste leevendamine alkoholi ja mõnuainete abil.
Ma otsisin vastuseid endast väljaspoolt, et miks minuga nii on, kuigi vastuseid sellele olid tegelikult minu enda sees. Ma sain aru, et ma elasin teiste nimel, jättes enda vajadused ja soovid tahaplaanile. Ma sain aru, et mul ei olnud eesmärki. Seda “miks?” mille pärast end hommikul voodist püsti ajada.
Ma avastasin, et ma olin hakanud kartma. Unustanud enda eest seismise, arvates et mind heidetakse minu väljaütlemiste pärast kõrvale. Ma proovisin sobituda ja proovisin olla keegi, kes ma tegelikkuses ei ole.
Ja ennist ma mainisin, et ma lihtsalt kulgesin
- Ma ei teadnud, mis teeb mind õnnelikuks
- Ma ei teadnud mis teeb mind õnnetuks
- Ma ei teadnud mis teeb mind ärevaks
- Ma ei teadnud mis teeb mind kurvaks
- Ma ei teadnud kus kohast leida rahu
Ma lihtsalt leppisin sellega, mis mulle anti ega pingutanud selle nimel, mida ma tegelikult väärt olen.
Üks jõhkramaid avastusi on see, et inimesel on alati valikuvõimalus.
Ma olen saanud teada, et meil on alati võimalus valida
Ma kas usun enda ärevust ja lasen sellel ennast õõnestada või ma lähen panen ennast proovile. Lähen jooksen näiteks pool maratoni ja veendun alles pärast seda või selle ajal, kas olen selleks suuteline. Ehk minu ülesanne praegu ja ka edaspidi on alati panna enda proovile. Et saada parim info iseenda kohta, milleks ma võimeline olen ja see aitab mul vastu võtta ka parimaid otsuseid, mis mind teenib ja mis mitte.
Sest miks ma pean lubama koha enda elus asjadele, mis mulle negatiivselt mõjuvad?
Kindlasti on tuttavad mõtted: “Ma ei tea” või “See pole nii lihtne”. Sest lahti laskmine ongi jube tegelikult. See tekitab tunda nagu kaoks osa sinust! Tegelikult kaobki, aga paremuse poole. Pea seda meeles, et inimene kardab kaotada alati rohkem kui võita.
Ma teadvustan, et minu elus, minu ümber ja minu ses on endiselt palju valu. Aga ma olen õnnelikum kui kunagi varem. Ma saan seda kõike muuta. Ma astun enda kaitseks välja. Ma ei lepi kui mulle tehakse liiga. Ja ma õpin end armastama ning panen ennast nr1 kohale. Samuti õpin andma endale andeks, kui midagi läheb valesti või ei õnnestu esimesel korral. Kui ma keskendun endale kõigepealt, saan ma olla hea ka kõikides teistes asjades, sest minu põhivajadused on rahuldatud ja ma tunnen end oma kehas hästi.
Ja nii haige on mõelda, et pea 1000 kaine päevaga, olen ma rohkemat suutnud korda saata, kui oma eelnevate kahekümnendatega kokku, sest mul on fucking eesmärk elus.
Ma tean, milliseks ma muutuda ei taha.
Meie kõigiga juhtub elu. Meil tekivad kohustused. Aeg muutub piiratumaks. Ja me ise muutume samuti ajas. Seega palun sind, et ükskõik mis su elus ka toimub. TEKITA ENDA JAOKS ALATI AEGA, et aru saada:
- Kuidas sa end tunned
- Oled sa õnnelik?
- Või hoopis õnnetu?
- Mida sa selleks tegema pead, et end hästi tunda?
- Kas sa tunned end laetuna?
- Või hoopis tühjana
- jne jne jne
Sest see on parim aeg, mis aitab sul leida uuesti suuna. Suuna kus tunned end armastatuna, väärtustatuna ning õnnelikuna
Jumala okei on ka see, et sul on perioodid, kus on kaos ja segadus, sest nende ajal toimubki kasv ja areng ning need aitavadki luua sul korda ja harmooniat iseendas. Sina oled võti iseenda heaollu.